Sisukord
Päevakomm
Postimees

Nils Niitra: üksinduse epideemia

2 min lugemist
Nils Niitra FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Inimene on sotsiaalne olend, paraku on viimastel aastakümnetel domineerinud tendents, et üksteisest ja ühiskonnast võõrdutakse ja kaugenetakse järjest enam, kirjutab Nils Niitra.

Üksi elavate inimeste hulk kasvab pöörase tempoga: 1989. aasta rahvaloenduse ajal oli Tallinnas alla 47 000 üheinimeseleibkonna ja see moodustas vähem kui kümme protsenti linna elanikkonnast. Hoolimata linna rahvaarvu vahepealsest kahanemisest oli 2011. aasta rahvaloenduse ajal Tallinnas juba üle 80 000 üksi elava inimese ehk ligi 21 protsenti elanikkonnast. Veel 2000. aastal oli üksi elavaid tallinlasi alla 57 000. Terves riigis elas viimase loenduse ajal üksi juba ligi 240 000 inimest ehk pea 19 protsenti Eesti elanikest.

Üksi elamise ja üksinduse vahele ei saa tõmmata võrdusmärki, küll aga on põhjust arvata, et kui meil on nii palju rohkem üksi elavaid inimesi, siis küllap on ka enam üksindustunde küüsis olijaid. Üksindus on hingeseisund, mida enamasti ei valita vabatahtlikult.

Keskmine eluiga kasvab ja ühes sellega ka siia ilma üksi unustatute hulk. Kümned tuhanded eestlased elavad ja töötavad välismaal, jättes nõnda oma kaasad või vanemad üksindusse. Nooremaealistest kõneledes tunnen ise mitut kõrgharidusega naist, kes on ka kolmekümnendates eluaastates üksi, sest nähtavasti ei vasta reaalsus loodetavale kaaslasele seatud standarditele. Meil Eestiski on tuhandeid sotsiaalses elus läbi kukkunud noori ja keskealisi mehi, keda reaalsus enam tõtt-öelda ei huvitagi.

1990. aastatel toimus protsess, mis suurendab tänaste üksikute üksindustunnet veelgi – suguvõsa kui inimest toetava institutsiooni lagunemine. Veel kolmekümne aasta eest elas suguvõsa valdavalt ühe-kahe maakonna piires, ent nüüd on ka see läbikäimist soodustav kompaktsus kadunud.

Mäletan lapsepõlvest sünnipäevi, mil laua taga istusid kümned sugulased. Rasketel aegadel tehti aga valikuid, keda kutsuda juubelilaua äärde. Varade tagastamised ajasid tülli õdesid ja vendi ning pealekauba polnud sugulastel enam teineteise jaoks lihtsalt aega. Sotsiaalne suhtlus keskendus peaasjalikult oma pere liikmetele, ent mis saab siis, kui peret pole õnnestunud luua või on lapsed kolinud välismaale?

Puutun seoses tööga kokku inimestega, kes pöörduvad ajakirjaniku poole enda arvates tõsise probleemiga, aga peagi selgub, et sirmi tagant paistab alasti üksindus. Olen näinud, et üksindus põhjustab psüühilisi probleeme kuni skisofreeniani välja. Sotsiaalse toeta inimesel võib tekkida reaalsusnihe. Pehmematel juhtudel piirdutakse pseudoprobleemide väljamõtlemise või lihtsalt sääskede elevantideks paisutamisega. Leidub neidki, kelle üksindus muudab kibestunuks, oma süvenevale õelusele hangitakse muuhulgas toitu meediast.

Erinevatel põhjustel tekkinud üksindus võib niisiis moonduda krooniliseks sotsiaalseks puudeks. End üksinda tundjad ei moodusta mingit eraldi subkultuuri, samas ei kuulu nad ka suguvõssa ega perekonda sel määral kui peaks. Üksinduse epideemia süveneb. Me oleme rahvas, kes saab küll abstraktse ühtsustunde laulupeolt, ent kelle kümned tuhanded liikmed ei saa ammu piisavat tuge omaenda suguvõsalt, ja mis veel hullem – perelt.

Seotud lood
23.12.2015 29.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto