Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhan Mellik: tüütu Venemaa, tüütu Putin

Juhan Mellik FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Nõukogude ajal sündis lääneriikide sõnavarasse termin «sovetoloog». Sellega tähistati ennast ekspertideks nimetavaid inimesi, kes üritasid prognoosida tulevikuarenguid raudse eesriide taga. Pea eranditult üdini küündimatult ja ebaõnnestunult.  

Meiegi päevil leidub seesuguseid tegelasi rohkelt nagu seeni pärast vihma, nimetatagu neid siis kremlino- või putinoloogideks. See on rahvas, kelle elu eksistentsiaalseks küsimuseks paistab olevat, mis Venemaal päriselt toimub?

Kõigi Eesti meediaväljaannete toimetused teavad kindlasti juba ammu – idanaaber müüb hästi, nagu müüvad ka sisserändajad, omasooiharad ning mustanahalised. Minu endagi käed pole sellest puhtad. Tean ette, et hüpoteetiline artikkel pealkirjaga «Ekspert: Putinit vaevab krooniline kõhukinnisus» teenib juba esimese tunni jooksul kümneid kordi rohkem klikke ja lugemisi kui mõni märksa uudisväärtuslikum taies Angolast või Boliiviast terve ööpäeva jooksul kokku.

Toimetuste jaoks pole väärtuslikumat allikat kui mõni ärakaranud Vene opositsionäär või teisitimõtleja. Neid saab lüpsta lõputult igihaljastel leitmotiividel nagu «Putin on paha», «Venemaal on korruptsioon» või «Venemaal pole demokraatiat».

Mitte mingil juhul poleks osanud ise varem midagi sellist kahtlustada!

Inimlikul tasemel võib olukorda mõista. Eesti rahva psüühika on ajalooliste kogemustega ida pool piiri toimuva suhtes ülitundlikuks häälestatud. Eestlane ju teab, kuidas Venes asjad tegelikult käivad; teab, mida tähendavad sõnad «bardak»  ja «pokazuha». Ning meie pühaks ettemääratuseks ja kohuseks on ka pimedusega löödud läänepoolseid rahvaid selles igal võimalusel valgustada.

Automaatselt tekivad vaimusilma pildid vuntsilistest pensionieale lähenevatest Reinudest ja Ülodest, kes hakkavad esimesel ettejuhtuval võimalusel heietama sellest, kuidas ikka omal ajal sai Kamaziga Uurali taga käidud ning lagunenud automootorit vasara ja Jumala armu abil kokku klopsitud. Vene värk, teadagi!

Paratamatult muutub mõnede inimeste monomaaniline suhtumine Venemaasse jube tüütuks. Mille peale targutaks keegi kindlasti: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta! Nõus. Kuid mineviku mäletamine ei võrdu kinnismõtlemise ega paranoiadega.

Ma ei viitsi vaevata oma pead ja südant igapäevaselt sellega, miks keeras Putin voodis teist külge või et kusagil algasid jälle Vene armee õppused. Ma ei soovita seda teha ka teistel. Hirmul ja kompleksidel on nimelt kalduvus mürgitada õhku ning tekitada usaldamatust. Ehk teisisõnu teha täpselt seda, mis oleks veeks meie müütilise ja palavalt kardetud põlisvaenlase veskile. Olukorra tragikoomika on silmanähtav.

Ma tean väga hästi, et Venemaa on ettearvamatu ja et Putin on türann. Ja mis siis nüüd edasi? Mis ma selle teadmisega pihta hakkan?

28.12.2015 30.12.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto