Rain Rosimannus vassis Autorollost rääkides

Samaga – Väino Pentusel polnud enam autot – õigustab Rain Rosimannus seda, et viibis 2010. aasta mais Autorollo kontoris ja osales firma arvutite äraviimises. Tegelikult juhtus seegi neli kuud enne autost ilmajäämist, kuid seda Rosimannus usutluses Postimehele ei maini:

«Kui isa palub teil aidata kontorist asju ära tuua, sest kulude kokkuhoidmiseks on mõistlik kontori pidamisest loobuda, ja tema enda auto on pank ära võtnud, kas te siis ütlete, et ei, ma ei tea, kas ma ikka saan minna tooma, sest ma ei tea, mida selle kohta võib mõne aasta pärast öelda või välja mõelda mõni teie vaenlane? Ma ikkagi tahaks aru saada, kuidas see, et ma tõin sealt Väino palvel Väino juurde koju mingid asjad ära, näitab midagi muud kui seda, et ma aitasin tal asju transportida?»

Sama juhtumiga seoses mainib ta Postimehele intsidenti kontoris arvutijuhtmetega ega näe, et arvutijuhtme seinast tõmbamine võiks näidata, justkui osalenuks tema Autorollo juhimises.

«Mul ei olnud lõpmatult aega seal kohmerdada. Ühe arvuti juhe oli isoleeriga seina külge käkerdatud, ma tõmbasin selle isoleeri seina küljest lahti. Väga dramaatiline episood, aga mida sellest järeldada? Et ma olen selle tõttu firma juht ja omanik?»

Küll ei maini Rosimannus Postimehele poole sõnagagi ettevõtte otseseid juhtimisotsuseid, mida ta samal visiidil langetas, kui nõudis endale kohe kahe avariilise haagise müügiarve koostamist.

Kohtumaterjalide hulgas on selle tõestuseks tollal Autorollo juhtimisega seotud olnud Janos Sillamaa seletuskiri.

Kolmas oluline vasturääkivus Rosimannuse intervjuus Postimehele puudutab tema suhtlust erakonnakaaslase Siim Kallase Swedbankis töötanud poja Ülo Kallasega, kes 2008. aastal aitas Autorollole laenu saada. Rosimannus jätab avalikkusele mulje, justkui piirdunuks tema roll pangalaenu saamisel formaalse kirjavahetusega:

«Kui ma paari sõbra käest omakorda maad kuulasin, nimetas keegi Ülo Kallast Swedbankist, ja mulle meenus, et oleme ühe ühise sõbra sünnipäeval teineteist korra näinud. Tundus, et vähemalt võiks õnne proovida ja tema käest küsida, kuidas käituda või kuhu pöörduda./…/

Esimesel kohtumisel pangas olin Väino, Pohla ja Kallase kohtumise juures. Kohtumine lõppes Kallase tõdemusega, et tema nii väikeste summade üle ei otsusta, aga ta annab asja edasi otsustamiseks neile, kelle pädevuses see on. See oli minu ainus pangaskäik seoses Väino firmaga. Meil ei olnud Ülo Kallasega mingeid isiklikke suhteid ega ärilisi kokkupuuteid ei enne, siis ega ole olnud ka hiljem.»

Rosimannuse väite asetab hoopis teise valgusesse Autorollo pankrotitoimkonna valduses olev Rosimannuse ja Kallase e-kirjavahetus. Sealt nähtub pikem ja üksikasjalikum kokkupuude. Autorollo asjadest enda väitel täiesti eemal seisnud Rosimannus räägib kirjavahetuses ettevõtte autoliisingulepingute marginaalidest, liisingukohustuste pikkustest ja kütusetarnetega seotud hinnapoliitikast.

Tsiviilvaidluse kohtumaterjalide seas seda kirjavahetust pole, sest nende esitamisega jäädi hiljaks. Kohus keeldus neid toimikule tagantjärele lisamast. Postimees avaldab selle kirjavahetuse Autorollo pankrotitoimkonna loal.

Teet Järvekülg, OÜ Port One omanik ja Autorollo suurim võlausaldaja kommentaar

21. detsembril 2015 «rääkis» Rain Rosimannus Autorollo asjas Postimehes «suu puhtaks». Endise riigikogu liikme madal stiil, läbiv sildistamine ja keerutamine räägivad meile enim temast endast.

Kurb, et Pentused ja Rosimannused räägivad Autorollost igal pool, aga mitte tsiviilkohtus, uurija juures või kriminaalkohtus, kus esitatud muinasjutt läbi ei läheks. Mida oli neil varjata või karta, et ametiasutustes selgituste andmisest kategooriliselt keelduti?

Hästi «siiras» on see, kuidas mees räägib oma põhimõttest kohut mitte mõjutada – aga just sellega ta oma artiklis tegelebki! Loogika on arusaadav: tähelepanu juhitakse Autorollos toimunult ja seal tegelikult toimetanud inimestelt teistele, neid sildistades ja mustates, välistades justkui enesestmõistetavana Keit Pentus-Rosimannuse osaluse. Igaühel, kes Autorollo kaasust lähedalt tunneb, tekiks samad küsimused mis 2012. aastal tööle asunud uuel pankrotitoimkonnal.

Kuidas saadi laenu nii avantüristlikuks projektiks, samal ajal kui Swedbankil puudus laenuga seotud äriprojekt (sic!)? Milliste andmete alusel Kredex garantii andis? Kuhu kadus ettevõttest 3,5 miljonit krooni (kohtulik uurimine ei tuvastanud autojuhtidele makstud musta palka)? Miks asuti sisuliselt pankrotis olevast ettevõttest vara välja kantima peaaegu avalikult, kartmata prominentsete ja jõuliste võlausaldajate Kredexi ja Swedpanga poolset paljastamist? Miks tundus esialgses pankrotiprotsessis valitsenud Kredexi ja Swedbanki põhihuviks olevat pankroti raugemine? Kuidas jõudis Autorollost välja viidud vara Rain Rosimannuse sõbra ettevõttesse? Kelle kasuks pöörati Läti rahapesufirmasse saadetud raha? Miks valetas ja keerutas Keit Pentus-Rosimannus Autorollo kohta antud intervjuudes, selle asemel et oma isa aususega aidata? Ja miks tegutses prokuratuur antud uurimises valikuliselt?

Perekond Rosimannusele teadmiseks veel niipalju, et Väino Pentuse maja müügist saadud 650 000 kroonist 600 000 krooniga kaeti tema tütre maja ostuks võetud laenu omaosalus ja ka ülejäänud 50 000 ettevõttesse ei jõudnud.

Jutt sellest, et Autorollo väljastatud arvete eest tuli võlgnikule sularahas kümme protsenti tagasi maksta selleks, et arve varem tasutaks, on lollus kuubis – kes niimoodi teeks?

Küll ajapikku tulevad välja ka muud seni varjatud asjaolud nii selles kui ka teistes asjades.