Sisukord
Päevakomm
Postimees

Evelyn Kaldoja: migratsiooni jälg

2 min lugemist
Evelyn Kaldoja FOTO: ANDRES HAABU/PM

Evelyn Kaldoja kirjutab sellest, milliseid poliitilisi tagajärgi võib endaga kaasa tuua massiline migratsioon.

See oli aasta 1028, kui Bütsantsis tuli võimule keiser Romanos III. Üks tema suuniseid juba toona ilmaliku valitsemisega tihedalt seotud idakirikule oli heakskiit monofüsiitlike kristlaste tagakiusamisele Süürias.

Suunist täideti ilmselt innuga, sest selle tulemusel valgus ümbritsevatele moslemite aladele hulk kristlaste poolt tagakiusatud kristlastest pagulasi. Piisavalt selleks, et tekkinud rahutu õhkkond rajaks teed Seldžukkide dünastia tõusule. See islamiusuline oguusi-turgi dünastia vallutas peagi suure osa toonasest Väike-Aasiast, Süüriast ja Palestiinast. 11. sajandi lõpuks algas Seldžukkide impeerium Egiptusest ja lõppes Hiina juures.

Neid sündmusi peetakse omakorda pinnaseks ristisõdadele, mille üks avalööke oli nn talurahva ristisõda Pierre Eremiidiks kutsutud prantsuse jutlustaja eestvõttel. Tema taha kogunes kiiresti hämmastavalt suur rahvahulk. Need olid vaesemad kihid, kellel Püha Maa ja moslemitega reaalset kokkupuudet polnud. Küll aga oli alust olla rahulolematu oma eluga. Tõenäoliselt oli nii vaesusel kui ka lihtsale inimesele kaugel sihil osa selles, et kõigepealt lintšisid rahvaristisõdijad germaani alade juute ja Ida-Euroopa kristlasi ning siis rüüstasid idakristluse kantsi Konstantinoopolit.

Seldžukkide ehk moslemitega kohtusid nad lõpuks Kibotose lahingus. Järgnenu kohta öeldakse raamatus «Täieliku idioodi teejuht ristisõdadesse»: «Selgub, et islamisse pöördumine on lihtne. Tuleb vaid öelda: «Jumal on suur ja Muhamed on tema prohvet.» ning alistuda ümberlõikamisele.» Raamatu järgi olid paljud rahvaristisõdijad valmis eesnaha ohverdama, teised aga surid märtrisurma tänapäeva türklaste eelkäijate mõõkade otsas.

Mida ma selle paralleelide tõmbamise võimalustest tiine ajaloopeatüki kirjeldamisega öelda tahan? Seda, et immigratsiooni võib pidada vajalikuks või kahjulikuks, paratamatuks või välditavaks, aga ei saa silmi kinni pigistada fakti ees, et teatud massi ületades jätab see jälje poliitilisele reaalsusele.

Kui seldžukid kuidagi kauged tunduvad, siis mõelge või 19. sajandil massiliselt USAsse voolanud iirlastele. Toona Ühendriikides domineerinud valge protestantliku kogukonna silmis oli tegu paavstlike usuhulludega, kes kõlbasid kõige ropumatele töödele. 20. sajandi lõpuks oli iiri kogukond USAs aga poliitiliselt nii tugev, et vaatamata erisuhtele Londoniga ei julgenud Washington pikka aega täiel määral tunnistada IRA terroristlikkust.

Muuseas, migratsiooni poliitilisest mõjust räägib ka vastne Rootsi kaitseministeeriumi logoga uuring «Läänemere piirkonna tulevased julgeolekuväljakutsed». Ma ei tea, kuivõrd tõene on väide, et rootslased üritasid seda migratsiooni puudutava osa pärast kalevi alla lükata. Loodetavasti mitte: ka kõige abivalmim riik peaks seda olema avatud silmade ja oma rahva suhtes ausa jutuga.

Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto