Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Õudsed veretööd Šotimaal

Macbeth ( Michael Fassbender) sõjaväljal FOTO: outnow.ch

2015. aastal linastunud «Macbeth» (režissöör Justin Kurzel, peaosades Michael Fassbender ja Marion Cotillard) on järjekordne Shakespeare’i ekraniseering. Iga sellise teose ees seisab mitu väljakutset. Ühelt poolt peab ta kõnetama vaatajat, kelle jaoks on see lihtsalt üks film, aga mitte järjekordne «Macbeth» pikas ekraniseeringute jadas, sealjuures ka sellist vaatajat, kes pole Shakespeare’i lugenudki. Teiselt poolt aga peab ta sisaldama midagi uut, midagi sellist, mida enne ei ole ekraanil näidatud.

Tellijale Tellijale

«Macbeth» on koos «Hamletiga» Shakespeare’i kuulsamaid teoseid, mis annab esitamiseks palju võimalusi nii laval kui ekraanil: selles on ajalugu ja väljamõeldist, päevakajalist ja ajatut, selles on kirgi, võimuvõitlust, üllust ja alatust, truudust ja reeturlikkust, on sügavat psühholoogiat ja üleloomulikke jõude.

Nagu «Hamletki» on «Macbeth» ajalooline draama, kuid selle poeetika on «Hamletist» täiesti erinev. Ehkki «Hamleti» sündmused toimuvad «Macbethi» omadega võrreldes palju varem (mitte hiljem kui 7. sajandil, samas kui «Macbethi» sündmustik toimub 11. sajandi esimesel poolel), on «Hamlet» võrreldes «Macbethiga» realistlikum ja psühholoogilisem. «Macbethis» mängivad suurt osa üleloomulikud jõud, nende tahe määrab tegelaste saatuse palju suuremal määral kui tegelaste endi tahe.

08.01.2016 11.01.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto