Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sirje Niitra: arst koju käima?

Sirje Niitra FOTO: SCANPIX

Mäletan oma lapsepõlvest, et kui tõusis palavik ja jäin haigeks, kutsus ema arsti koju. Oli täpselt teada, millal arstitädi tuleb, ja selleks ajaks tuli ilusasti voodis püsida. Arst kirjutas rohtu ja käskis palju sooja moosivett juua ning lubas nädala pärast taas kooli minna.

Hiljem käis emal arst kodus süsti tegemas, kui tal süda rütmist välja läks. Jaoskonnaarst oli tal aastakümnetega juba heaks sõbraks saanud, nii et kui ema minu juurde kolis, surus tohter emale ravikaarti ulatades kätt ja tänas, et oli hea patsient olnud. Ema ulatas talle omalt poolt lillekimbu. Selline tore ja usalduslik suhe oli neil.

Jah, see kõik oli koledal nõukogude ajal – nüüd on teised ajad ja reeglid. Samas levitavad haiged kodust välja tulles ümbritsevatele pisikuid ikka endistviisi. Haige kamandatakse arsti juurde ka kõrge palaviku ja suure nakkusohu korral ning kindlasti pole ka praegune suur külm kodukülastuseks piisav argument. Tuleb oodata, kuni temperatuur nii haigel kui õues alla läheb ja inimene jaksab ise perearsti juurde kõmpida. Igaühel pole ju ka sõidutajat käepärast.

See on muidugi mugav, et töövõimetuslehte saab ka telefoni teel alustada. Aga kas see on ikka õige? Kui patsient teises liini otsas köhib ja läkastab, siis on muidugi selge, et ta on haige, aga tegelikult peitub siin võimalus ka pettusteks. Teisalt oleks vaja ravi kohe peale panna, aga patsienti nägemata on seda raske teha.

Kes kauem ilmas elanud, see muidugi teab isegi, mis külmetuse korral tegema peab, aga noored emad ei pruugi kõiki nõkse veel osata. Ja kui ikka väikelapsel palavik alla ei taha minna, on mure ja paanika suur. Pealtnäha kerge haiguse taga võib vahel märksa tõsisem häda peituda.

Nõnda ei jäägi paljudel juhtudel muud üle kui kiirabi koju kutsuda. Mis sest, et haiglajuhid ei väsi kurtmast, kuidas inimesed iga väikese asja pärast EMO koridore ummistavad. Aga mis on alternatiiv, kui väike laps või vanainimene nädalavahetusel arstiabi vajab?

Rõõm oli lugeda, et vähemalt vastsündinuid hakkavad ämmaemandad ja pereõed uuesti kodus külastama. Ehk oleks nüüd aeg teatud juhtudel ka perearstide koduvisiidid taastada? Seda enam, et haigekassa hinnakirjas on selline teenus olemas. Aga kui palju seda kasutatakse? Praktiliselt mitte.

Perearst Katrin Martinson ütleb, et tegi 1997. aastal jaoskonnaarstina 10–12 koduvisiiti päevas, aga tema vanemad kolleegid räägivad mitmekümnest visiidist päevas. Nüüd teeb ta 1–2 koduvisiiti kuus. Kas vajadus on tõesti nii palju vähenenud?

Kohustuslikuna kõikide vastsündinute külastamist kodudes ei pea perearstide esindaja samuti otstarbekaks. Ta viitab sellele, et koduvisiidi peale kulub vähemalt tund, kodus on võimalused diagnoosimiseks piiratud ja pole võimalik näha patsiendi digiloos olevaid andmeid. Põhjendusi, kuidas ei saa ja pole mõtet, on teisigi. Kindlasti on mugavam võtta patsiente vastu oma soojas kabinetis kui kahlata lumehangedes.

08.01.2016 11.01.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto