Sisukord
Eesti
Postimees
17.02.2020
Maardu tõusis Eesti taksopealinnaks (12) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust Eripärased hotellid raputavad Tallinna Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Loginov jäi norralaste hammaste vahele Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Avandi: äge, kui Catherine Deneuve on konkurent

4 min lugemist

Ööl vastu tänast jagati Los Angeleses Kuldgloobuse filmiauhindu, millele mitteingliskeelse filmi kategoorias oli nominendiks seatud ka Eesti, Soome ja Saksamaa koostöös valminud «Vehkleja». Filmi peaosatäitja Märt Avandi ütles enne auhinnatseremooniat Postimehele antud intervjuus, et filmi tutvustamine on väsitav töö, aga ta on väga õnnelik, et saab sellises trallis osaline olla.

- Märt Avandi, milline võiks välja näha see «Tujurikkuja» sketš, mis võtaks kokku teie Ameerikas käigu – kõik selle, mis on siin «Vehkleja» pärast juhtunud?

Oh sa raks, mis küsimus... Me mõtleme väikest «Tujurikkuja» sketši vahel välja kuude kaupa ja nüüd pean ma seda tegema ühe minutiga...

No äkki torgatakse mind siis kuidagi läbi... Ei, liiga keeruline küsimus. Võtame järgmise.

- Film «1944» sai juba torgata, nüüd tahaks, et «Vehklejat» ennast ka natuke torgitaks – tasakaalu huvides, ega see ju mingi püha lehm ole.

Ei ole. Ainult et «Tujurikkujat» ei tule enam – nii et ma olen sellest sunnist vaba.

- Kas seda on ka varem juhtunud, et teil tuleb ühe päeva jooksul kolm korda lavale astuda, nagu siin Ameerikas, ja rääkida enam-vähem ühte ja sedasama juttu?

On ikka. Ma olen võib-olla paar korda elus kolm etendust päevas mänginud küll. See on tegelikult häälestuse küsimus. Kui sa tead ette, et pead seda tegema, siis jõuad.

- Lõpuks väsitab see ikka vaimu ilmselt väga ära.

Väsitab. Seda enam imetlen ma Klausi («Vehkleja» režissöör Klaus Härö – toim). See on tegelikult ränk töö ja ta on teinud seda väikeste vaheaegadega juba mitu kuud. Andnud võib-olla mitusada intervjuud. Et ta on veel jalul ja mõistuse juures – see on imetlusväärne.

- Ilma ei saa?

Ju siis ikka ei saa. Vähemalt Kuldgloobuste ja Oscarite puhul.

- Millise mulje on siin Los Angeleses toimuv teile jätnud?

Huvitav on. Küll väga väsitav – ühelt seansilt teisele ja pidevad pildistamised ja autogrammid ja small talk’id...

Inimeste reaktsioonid on ülevoolavalt armastavad. Päeva lõpuks ei jõua enam naeratadagi, kõiki emotsioone vastu võtta. Ühe päevaga tuleb neid seitsme päeva jagu. «I love your work!», «It was marvellous, so fantastic that i have never seen anything like that!» («Ma armastan teie tööd!», «See oli oivaline, nii fantastiline, et ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!»). Et pole paremat näitlejat nähtud. Ja paremat filmi. Tõmbame sealt 50 protsenti maha ja ehk saame siis ka õige vastuse.

Aga muidugi olen ma väga õnnelik, et see kõik praegu siin minuga juhtub.

- Milline on suurim kompliment, mis on seni teile tehtud?

Mulle on öeldud, et ma peaksin Oscari saama. (Naerab.) Parima meespeaosatäitja oma.  

- Ehk ainult üks «Vehklejas» kaasa löönud noor näitleja võiks teid üle trumbata – Liisa Koppel, kes mängib väikest Martat, kes lõpuks vehklemisrajal vene koljatiga kohtub. Tema ilmudes kinolinale hakkab saalis alati midagi sündima.

Absoluutselt. Täiesti nõus. Ta väärib seda.

- Kui te viie Oscari-filmi sekka saate, kas siis võtate ta kaasa?

Kui saame. Aga igal juhul on see usutavam kui Kuldgloobuse võitmine.

- Miks viimane nii ebausutav tundub?

Kõik asjatundjad on ju öelnud, et ei saa. Aga ega sellest ei ole midagi ka, kui ei võida.

- Aero kinos vaadati «Vehklejat» kohati nagu komöödiat, just lõpuosa. Eestist ma küll ei mäleta, et keegi oleks filmi ajal lausa lõkerdanud.

Aga võib-olla see ongi mõnes mõttes adekvaatsem suhtumine, sest ega tragöödia tähenda seda, et seal mitte keegi kunagi ei naera. Igas tragöödias on palju nalja ja komöödias palju traagikat. See on tuntud tõde.

- Seansijärgsetel kohtumistel märkisite mitmel puhul, et käsikirjast tuli kõrvaldada palju naiivsust. Mida te täpsemalt silmas pidasite?

Esialgse stsenaariumi järgi oli lõpp hoopis teistsugune, midagi sellist, et kui lõpus on võistlus ja eesti lapsed võidavad, on kogu see seltskond, ka KGB-mehed, plekkmantlid, suurest rõõmust nii ogarad, et ei võtagi Endlit kinni. See oli üks kõige suuremaid asju, mida tuli muuta.

- Kas te olete nõus, et see on ikkagi üks muinasjutt?

Olen küll. Hendrik Toompere ja Lembit Ulfsak armastavad ka öelda, et see on muinasjutufilm. Neil on tõesti õigus. Päris lõpuni realistlik see ei ole. Martal, kes on poole lühem kui see vene koljat, ei ole lihtsalt võimalik seda matši võita – sellepärast see ongi muinasjutufilm, aga ilus.

- Selline natuke ümarik?   

Tõsi, hästi korralik. Riskivaba. Väga korralikult tehtud, ilma võimaluseta, et kellelgi oleks selle vastu midagi teravat öelda või vihastada või solvuda või ärrituda... Selles ongi selle filmi tugevus ja nõrkus korraga.

- Kui viie parima mitteingliskeelse filmi kandidaadi reklaamklipid Kuldgloobuse sümpoosionil üksteise järel suurele ekraanile kuvati, siis mis mulje teil neist filmidest jäi? 

Reklaamklippide põhjal tekitas suurimat huvi «Uhiuus testament». Esiteks tundus see olevat väga naljakas film ja teiseks on selle autor Jaco Van Dormael, kellega ma olen siin ka põgusalt juttu puhunud, väga sümpaatse mulje jätnud. Mulle ta väga meeldib. Selline absurdihuumor on minu maitse järgi.

- Kuidas «Vehkleja» sellesse seltskonda passis?

Nagu võrdne võrdsete seas... Uhke oli vaadata. Milliste suurte nimedega kõrvuti... Kui ikka Catherine Deneuve (mängib filmis «Uhiuus testament» – toim) on minu konkurent, siis on see ju äge.

- Mida te Kuldgloobuste peost ootate? Kohtumist Catherine Deneuve’iga?

Miks mitte, kui ta seal ikka on, ja võib-olla ka teistega. Väidetavalt on see selline mõnus pidu, kus on kõik võimalused kõigiga juttu puhuda, kes ette jäävad ja viitsivad.

- Kellega te ise tahaksite kohtuda?

Tom Hardyga ja Jennifer Lawrence’iga näiteks – see tema olek, kui ta annab intervjuusid, tohutu vahetus ja siirus. Tegelikult ükskõik, kõik oleksid huvitavad.

- Kuulsin Egiptuse teatri ees, pärast Kuldgloobuse sümpoosioni, kuidas üks ema ütles tütrele, et näitab nüüd kodus kaardi pealt, kus Eesti asub.

Vaat see on küll tore. Väärtus, mida kogu see Kuldgloobuste trall endas tegelikult kannab – inimesed uurivad kodus, kus Eesti asub. 

Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto