Juba aastaid keerleb Eestis jutt inimestesse investeerimisest mu meelest liigselt ümber ühe detaili. Eelmisel nädalal tuletati seda meelde vähemalt kahel korral. Esiteks pakkus mõttekoda Praxis ühe ideena paljudest, et tööandjad võiksid saada õiguse kinni maksta töötajate meditsiinikulud, ilma et tuleks maksta erisoodustusmaksu.
Teise viite leidsin ühest pressiteatest: «Kaubanduskoja hinnangul võiks erisoodustusmaksust vabastada teatud piirmäära ulatuses (nt kuni 50 eurot kuus) need kulud, mis on seotud töötajate spordiharrastuste toetamisega või muu teenuse tarbimisega, mis on suunatud terviseedendamisele.»
Kõlab kenasti? Mulle ei meeldi aga kumbki jutt õige mitmel põhjusel, mida selgitan loo lõpus. Eelkõige hämmastavad mind aga taustal olevad vaikimisi eeldused, justkui olekski investeerimine töötajate heaolusse läbinisti võimatu või vähemalt oluliselt pärsitud erisoodustusmaksu tõttu ja kõik muud võimalused peale spordikulude või massaaži oleks justkui juba ammendatud. Miskipärast ei usu kohe üldse, et see nii oleks.
Kui keegi oskab tuua näiteid selle kohta, et maksuamet on ettevõtjale turja hakanud, kui ettevõte palkas personalijuhi, kes lisaks dokumentide hoidmisele tegeleski inimeste tööalase arenguga, siis andku palun sellest ajalehele teada. Samamoodi tahaks teada, kas tõesti küsitakse ettevõtjalt erisoodustusmaksu, kui ta investeerib inimväärsesse, tervist säästvasse ja üksiti tõhusasse töökeskkonda.
Kõik see töökorralduses ja keskkonnas, mis ei lase stressil üle optimaalse taseme kerida, toetab tervist ja vastupidi. Töökiusu vältimise ja normaalse inimliku suhtlemise eest ei võeta riigimakse. Selle eest, et arenguvestlustel oleks nii sisu kui reaalsed tulemused, samuti mitte – tervisega on seotud näiteks see, kas inimene tunneb, et ta kontrollib oma elu. Muidugi saab ruumikorraldusega mõjutada liikumist, aga ka puhkamist.
On vähemalt küsitav, kas töö kesk- ja õhkkonna puudusi on üldse võimalik kompenseerida sellega, et sa lähed kaks korda nädalas näiteks korvpalli mängima. Maksusoodustus suunaks aga liigutamise sinna, kus saab kulusid tõendada. Ei koeraga metsas ega kergliiklusteel jooksmise eest praegu kellelegi veel arveid ei esitata.
Eeldame, et meditsiinis peab iga maksumaksja raha eest tehtava sekkumise tõhusus olema tõendatud. Tuleks vähemalt küsida, kas ikka on olemas sirgjooneline seos igasuguse spordi nime kandva rähklemise ja tervise vahel.
Vast enim häirib mind aga privaatse ja ettevõtlusega seonduva segiajamine. Kui maksusoodustus peaks hakkama kehtima ettevõtetele, tuleks samaväärne soodustus anda ka üksikisikutele – pole põhjust anda tööandjale rohkem otsustusvabadust inimese tervise üle, kui on inimesel endal. Mis meil aga jääb sel juhul tegemata avalikus ruumis, meditsiinis ja sotsiaalkindlustuses?
Olen seda meelt, et tööandjad peaksid tegelema selle korraldamisega, mis jääb tööaja sisse ja toimub töökohal. Seal on võimalik investeerida inimesse hoopis rohkem kui suureks jutuks olev, aga küsitava mõjuga 50 eurot kuus.
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)