/nginx/o/2014/04/18/2969178t1hfd43.jpg)
Piltikult on IRL erakond, mis otsib endale püsivat kohta kahe veskikivi vahel. Paremalt jahvatab EKRE «vererahvusluse» sireenilauluga. Vasakul asub Reformierakond, mis juba ammu ei toitu üksnes konservatismi linnumaja pudemetest, vaid on suure osa majast üle võtnud, kantides rahvusluse otsesesse vastasseisu Venemaaga.
Neis oludes ellujäämiseks vajab seitsme-protsendi-erakond Churchilli gabariitides talenti. Eestis on nendega kitsas ja Margus Tsahkna laupäevane «Isamaa 2.0» kõne talentide lisandumist ei kuulutanud. Ühele huvitavamale küsimusele – mitmele paremparteile on Eestis ruumi? – jääb ikka vastuseks: kaks-kolm väikest (pluss Reformierakond).
IRLi näiliselt kaelamurdval allakäigul on tegelikult lihtne seletus. IRL – «Isamaa 1.0» – moodustas ühe poole ühest selgest vastasseisust. «Isamaa 2.0st» jookseb täna mitu rindejoont risti läbi. Tulemusena puudub erakonnal igasugune tagala, kus rahulikult mõelda ja vajadusel ümber grupeeruda. Esmane rindejoon on rahvuse tulevik. Nii lihtne ja ühene aastal 1991, sisaldab see mõiste nüüd põhimõttelisi valikuid: eestlus on kas väärtuste jagamine või vereside. Tsahkna näis olevat otsustanud mingi vahepealse variandi kasuks, kuid ei suutnud sellele elujõudu anda. Tähelepanuväärselt ütles ta, et on lähem Edward Lucasele kui Kristiina Ojulandile, aga rattad tulid tema modernselt konservatiivselt patriotismilt alt niipea, kui jutt läks «kultuurikonfliktile». Seal pakkus Tsahkna välja idee teha Eestist reservaat neile vana Euroopa sakslastele ja rootslastele, kes ei saa oma kodus enam elada oma «kultuuriruumis». See piruett algas Reformierakonna (deklaratiivselt) territooriumilt ja maandus EKRE piiridesse.
Sama lühike õhulend – maast lahti olek – seletab ära ka Tsahkna kõne peataoleku «globaalse eestluse» teemadel. Sisse on toodud äärmiselt tänuväärne mõte diasporaa-poliitika vajadusest, ehk Eesti n-ö koodi säilitamisest väljarännanute seas. Samas varjutas selle jutt täiesti uuest staatusest nimega e-kodanik, mis peaks tähistama inimesi, kes eestlusega n-ö liituda tahavad. Sisult on ta kuidagi seotud keelega, kuidagi päritoluga, kuidagi väärtustega. Kuidas see võiks käia juriidiliselt, teab vaevalt IRLi liider isegi.
Tsahkna mõtete hägusust rõhutab kunagise parteijuhi Tõnis Lukase visioon aastast 2007 tõsta eesti keele kõnelejate arv 20 aastaga pooleteise miljonini. Isegi kui selle eesmärgiga pole esimese kümne aastaga edasi jõutud, on see vähemalt selgelt määratletud. Tsahkna «kaks miljonit eestlast» on ilus, kuid mõõdetamatu ja sisutu loosung. Omaette küsimus on, mida ütleb toonase sihiseadmise tänane totaalne unustuse hõlma vajumine IRLi usaldusväärsuse kohta.
Tsahkna «Isamaa 2.0» tõukub Mart Laari pärandist, kuid sisaldab üllatavat ikonoklasmi. Mõte hakata infrastruktuuriprojektide rahastamiseks laenu võtma asetab IRLi samale poolele majandusrindejoont Keskerakonnaga, nagu ka Tsahkna idee piirata Rootsi pankade kapitali väljavedu Eestist.
IRL koosneb üksikult võttes suuresti mõõdukatest poliitikutest. Neid seob, positiivses mõttes, nõukogude aja pärand, mille vastu erakond mobiliseerus hästi «Isamaa 1.0» kuues. See pärand kannab endas paljuski liberaalseid instinkte. Koos nõukogude kriminaalkoodeksiga polnud tal eelmisel aastal siiski kerge taluda samasooliste kooselu väärtustamist. Praegu pole temast aga vähimatki abi sisserände, «kultuurikonflikti» jt sarnaste väljakutsete kontekstis. Vähemalt mitte midagi sellist, mida EKRE ja Reformierakond juba paremini ja selgemini ei teeks.
