Sisukord
Arvamus
Postimees
20.01.2016

Mart Helme: tegusid, mitte narratiive

4 min lugemist
Mart Helme. FOTO: Mihkel Maripuu

Väljakutsetega on võimalik toime tulla üksnes juhul, kui me kõik – nii valitsus kui rahvas – aktsepteerime tõsiasja, et Eestist tuleb uuesti teha suveräänne riik (nii nagu seda praegu teevad ungarlased ja poolakad), mitte jätkata Eesti nime kandva europrovintsina, kirjutab EKRE esimees Mart Helme.

Eesti pidada vajama uut suurt narratiivi. Midagi, mille nimel ennastsalgavalt pingutada ja vajadusel kasvõi kartulikoori süüa. Katsed seda leida on siiani osutunud viljatuks. Reformierakonna unistus uuest Põhjamaast on purunenud mitte üksnes reformerite endi stagnatsioonipoliitika tõttu, vaid vähemalt samaväärselt ka Põhjamaad enda alla matnud rändekriisi tagajärjel. Mitte midagi realistlikku ei jätnud sõelale ka IRLi äsjane visioonikonverents. Kahest miljonist (immigrant)eestlasest koosnev ühiskond ei ole kindlasti see, millest 13. sajandil aset leidnud võõra võimu alla paindumisest alates lugematud eestlaste põlvkonnad tapatalgute, katkude, nälja ja orjuse kiuste unistanud on. Sest see, millest eestlased tegelikult aina unistanud on, pole midagi muud kui meie jõukas ja turvaline rahvuskodu.

Kahjuks jätavad visionäärid ja narrativistid kahe silma vahele tõsiasja, et kakskümmend viis aastat pärast N Liidu lagunemist on meie rahva ette valede poliitiliste ja majanduslike otsuste tagajärjel juba iseenesest kerkinud tohutud väljakutsed, millede kõrval NATO liikmeks saamine oli käkitegu.

Niisuguseks väljakutseks on meie ajaloolise asuala taaskoloniseerimine meie endi inimestega, mitte immigrantidega.

Niisuguseks väljakutseks on meie rahvusliku majanduse, kaasa arvatud põllumajanduse, uuele elule ja tasemele äratamine.

Niisuguseks väljakutseks on jõuline väljahüpe meid aeglaselt endasse imevast demograafilise vesiliiva mülkast.

Nende väljakutsetega on võimalik toime tulla aga üksnes juhul, kui me kõik – nii valitsus kui rahvas – aktsepteerime tõsiasja, et Eestist tuleb uuesti teha suveräänne riik (nii nagu seda praegu teevad ungarlased ja poolakad), mitte jätkata Eesti nime kandva europrovintsina. Mulle tundub, et rahva enamus on selleks küps, oma vastutamatut vasallistaatust nautiv poliitiline eliit aga mitte. Kahjuks ei anna valitsejad endale aru, et ühiskonnas prevaleerivatest arvamustest järjekindlalt üle sõites hävitatakse sama järjekindlalt inimeste silmis oma moraalne legitiimsus.

Ent jätame selle ja küsime, mida peaks siis kõige kiiremini ja hädapärasemalt tegema, et stagnatsioonimadalikul istuv riigilaevuke taas liikuma saada. Ruumi nappuse tõttu võtan siinkohal vaatluse alla vaid kolm märksõna. Nendeks on julgeolek, majandus ja demograafia.

Kuigi Reformierakond on ennast presenteerinud selle teema eestkõnelejana, pole nende saavutused Eesti julgeoleku kindlustamisel siiski märkimisväärsed. Kui kriitiliselt hinnata, siis koosneb meie esmane kaitsevõime pigem lünkadest kui võimekustest. Meil ei ole õhu- ega õhutõrjevõimekust. Neli siin sisuliselt õppelende sooritavat liitlaslennukit ei suuda seda lünka täita ka parima tahtmise juures, isegi kui kõik juriidilised ja poliitilised probleemid NATO lepingu viienda artikli puhul kõrvale jätta. Meil ei ole soomusvõimekust ja kui arvestada, et soomusvõimekus tähendab sisuliselt triot, kus tankide kõrval peavad olema proportsioonis jalaväe lahingumasinad ja liikursuurtükid, näeme, et oleme selle võimekuse markeerimist alustanud täiesti valest otsast, kulutades tohutu raha jalaväe lahingumasinate ostmisele, mis üksinda ei kujuta endast lahinguväljal suurt enamat kui transpordivahendeid.

Viimane lahingumasinate kerede väidetavalt odav ost Norrast on selles kontekstis eriti skandaalne, kuna nimetatud kerede ümberehitamine, remont ja täiendamine lähevad sõltuvalt otstarbest maksma suurusjärgus viiskümmend miljonit (!) eurot. Samal ajal on meie meri ja rannik täiesti kaitsetud.

Meie kõige suurem probleem on aga kaht jalga lonkav mobilisatsioonikord ning täiesti arusaamatu sõjaaja juhtimissüsteem.

Mis meil on, on tubli ja olusid arvestades üsna hästi välja õpetatud ning relvastatud jala- ning suurtükivägi, ent siingi on probleemiks ebapiisav varustatus kuuli- ja killuvestide ning kevlarist kiivrite ja muude seesuguste kaitsevahenditega.

Mis Eestil aga sootuks puudub, on kodanikekaitse kõigi oma varjendite ja eluks tarvilike vahendite ladude ning varudega.

Tegelikult on vaid üks võimalus kõigi nimetatud lünkade olemasolu selgitamiseks – ja see pole raha. Selleks on poliitilise juhtimise ebakompetentsus ja Eesti kaitsevõime nõrgestamisest huvitatud mõjuagentide tegevus selles valdkonnas.

Mida me siis olukorra parandamiseks tegema peaksime? Kõigepealt lõpetama liitlaste sõna kuulamise ja langetama otsuseid iseseisvalt. Teiseks loobuma bürokraatlikust klammerdumisest arengukavadesse. Kolmandaks arendama maksimaalselt rahvuslikku kaitsetööstust. Neljandaks õppima hangetega seotud kulusid hindama pikas perspektiivis. Ja viiendaks välistama ebakompetentsete ja poliitilise juhtimise võimeta inimeste sattumise kaitseministri rolli.

Majanduse puhul tooksin kõigepealt esile kaks märksõna. Nendeks on deregulatsioon ja interventsionism.

Deregulatsioon tähendab kõigi majandustegevust piiravate seaduste ja regulatsioonide – eurodirektiivid kaasa arvatud – ülevaatamist ja kõrvaldamist. Vastasel korral pole meil majanduse elavnemist oodata.

Interventsionism tähendab, et riik ei pea paaniliselt hoiduma majandustegevusse sekkumast. Vajaduse korral peaks riik, just vastupidi, olema käivitav investor, julgustama omapoolse investeeringuga mõnda kodu- või välismaist investorit ja täitma turul lünki, mis seal on (suuresti muide eurokäsumajanduse tagajärjel) tekkinud. Riik võib käivitamise järel oma osaluse edasi müüa või muul moel äritegevusest väljuda, aga loosungi «turg paneb kõik paika» aeg peaks igal juhul ammu selja taha jäänud olema. Meie ettevõtluses ei pea laiutama üksikud suured, vaid paljud väikesed ja keskmised ettevõtted, kust inimesed leiavad nii oma sissetuleku kui ka mõtestatud eluviisi.

Omaette teema oleks ettevõtlust (eriti ääremaal) toetav maksupoliitika ja asja sisu võtaks lühidalt kokku sõna «maksuerisused». Loomulikult puudutaks see nii tööjõumakse kui ka käibemaksu. 

Põllumajanduse uuele elule äratamiseks tuleb astuda korraga mitu sammu. Et ka väikeettevõtlus jalad alla saaks, tuleb luua kindlatel standarditel põhinev kokkuostusüsteem, investeerides ühtlasi koguneva toorme töötlemisse. Järjekordseks märksõnaks on siin ühistutegevuse soosimine. Meie diplomaatiliste esinduste ja välisministeeriumi tähtsaimaks töösuunaks tuleb aga seada Eesti toodangule turgude leidmine. Kolmanda maailma puhul ei tasu kõrvale heita ka bartertehinguid. Ning loomulikult tuleb turgude otsimisse oma füüsilise ja rahalise panusega kaasata nii tootjad kui ka töötlejad.

Kahjuks ei saa ma siinkohal pikemalt peatuda meie energiasektori ees seisvatel väljakutsetel. Olgu vaid öeldud, et meie majanduse konkurentsivõime võtmeks on just odava kodumaise energeetika olemasolu. Praegu liigume eurodirektiivide survel kahjuks sellest aina kaugemale.  

Lõpetuseks veel demograafiast. Eestlasteta ei ole Eestit. On vaid Eesti-nimeline geograafiline paik. Me ei peaks endale seadma siiski ultimatiivseid eesmärke – jõuda kahe või viie miljonini. Seadkem esialgu tagasihoidlikum eesmärk: rahvastiku taastootmine ja väljarände peatamine. Needki ülesanded on teostatavad üksnes siis, kui saame taas käima oma majanduse ja suudame tõsta elatustaseme meid ümbritsevate riikidega võrreldavale tasemele.

Sel juhul on meil vahendeid, et asuda noori peresid toetama eluaseme soetamisel, käendades riiklikult nende kodulaene ja kustutades iga lapse sünni järel kakskümmend viis protsenti laenujäägist. (Muide, Ungaris on analoogiline programm juba käivitatud.) Sel juhul on meil ka vahendeid, et finantseerida laste huvialategevusi ja tagada senti saagimata tasuta koolilõunad.

Demograafilisest august välja tulemiseks on aga ka rahalisi stiimuleid, kui tõsta üksikisiku tulumaks kahekümne viie protsendi peale, ent alandada iga sündinud lapse puhul seda mõlemal vanemal viie protsendi võrra.

Meil ei ole vaja suurt narratiivi. Meil on vaja julgust, kompetentsust ja palju väikseid tegusid.

Kohe, mitte aastal 2030. 

Seotud lood
    19.01.2016 21.01.2016
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto