Sisukord
Arvamus
Postimees
23.01.2016
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Leopard lõbutseb lumes Valev ja Tanel kutsusid kõik sugulased ja sõbrad sünnipäevale Esikülg 23. jaanuar Tööinspektsioon: maksmist saab nõuda, kui koolituskulud on ebamõistlikult suured Nordic Aviationi värbamistaktika paneb piloodid muretsema Kui direktor kohtub ministriga Jaan Poska kuju jõudis Kadriorgu Soome kohus mõistis jõhkrutsenud eestlased vangi Eesti lühiuudised Surnud mehe süüdistav sõrm Välismaa Mis perekonnanime kannab nüüd Putini eksabikaasa Ljudmila? Taani linn tegi sealiha kohustuslikuks Pagulaskeskust ei hoiatatud pussitajapalestiinlase saabumise eest Brasiilia naiste kartus ehk Zika hirmutab emasid Välismaa lühiuudised Taani asub migrantidelt ülalpidamiskulusid kasseerima Arvamus Hanna-Hulda Reinkort: Eesti kui põhjala riik Postimees 1940. aastal: millest tuleb Põhja-Euroopa kliima pehmenemine? Leelo Tungal: turvatunne Ene Pajula veste: miks me õieti kakleme, küsib mammi Juhtkiri: torm maailmamajanduses tulekul? Vaba kinumees Surnud mehe süüdistav sõrm Paras paar Puud-ahju-mees Päeva karikatuur Kultuur Konservatiivsed väärtused välkuvate peeniste vahel Kümnes(se)! Nädala album. House-müstikat arhiividest Viiruki- ja väävlihõnguline Viljandi Aja auk. Poolalasti muusikud Eesti teatri suured küsimused Luulehetk – hetk luules Jaan Kaplinski Ariadne lõng Jaan Kaplinski Soomes Sport Spordi lühiuudised 23.01 Tänaku päev Monte Carlos: uperpall, õnn ja tagasihoidlikud panused Tahate head suusatreenerit? Aga palun, valige! Eesti koondis sai võimaluse ajalugu korrata Killing uuest kooslusest: nendega võib OM-kohta püüda Eesti pürib teisel katsel Maailmaliigasse Tarbija Nordic Aviationi värbamistaktika paneb piloodid muretsema Erivajadusega noored vajavad pärast kooli tööle minekul abi Tööinspektsioon: maksmist saab nõuda, kui koolituskulud on ebamõistlikult suured AK Leelo Tungal: turvatunne Jaan Kaplinski sünnipäevaks ilmus tema elulugu Poola on endaga külmas sõjas Peeter Langovitsi tagasivaade: barrikaadid Toompeal Aja auk. Poolalasti muusikud Nädala album. House-müstikat arhiividest Poola ei ole noomimist vajav ulakas koolipoiss Eesti Energia rokib sajaga! Kõik on formuleerimise küsimus Viimane veerg Teeme rahval tuju paremaks Arter Laulavad ja mängivad Erki Savisaar: Olen püüdnud kogu elu olla eeskujudest vaba, olla ainult mina ise Mees kaugelt, kes viib Eestit maailma Kui meheau lendab õhku Elu pärast kiiret tuntust Justin Petrone: taskust ja närimiskummist Meelelahutus Koomiks Sudoku

Leelo Tungal: turvatunne

6 min lugemist
Leelo Tungal FOTO: Mari Luud / Õhtuleht

Kui me ühel ilusal talvehommikul tahaksime saada täpseid ja põhjalikke andmeid, kuidas ja mil kombel on Eestimaa praegu turvatud, siis pidanuksime enda ette kutsuma kas kaitseministri või mõne kõrgema sõjaväelase. Meie võimuses on aga mõtiskleda ja kõnelda turvatundest, milleta elada on võimatu ükskõik kellel ja ükskõik kus – nii seal, kus möllavad orkaanid, kui ka siin, Soome lahe kaldal.

Internetis urgitsedes leidsin ka veidike statistikat: sain teada, et 1988. aastal loodi Belgias Katastroofide Epidemioloogia Uurimuskeskuses EM-DAT andmebaas, mille andmetel oli Eesti aastatel 1900–2009 kuue riigi seas, kus polnud ühtegi kellegi surmaga lõppenud põuda, maavärinat ega tugevat tormi, ülejäänud viis olid Katar, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid ja Andorra. Lisaks loodusõnnetustele kanti andmebaasi ka mõned inimesega seotud katastroofid, nagu nälg, metsatulekahjud ja epideemiad, ent kui ei võeta arvesse poliitilise võimuvõitluse tagajärgi, siis ei saa riikide tegeliku turvalisuse üle küll kuidagi ainult maavärinate ja metsatulekahjude olemasolu põhjal otsustada.

Statistikaga tegelevaid asutusi on maailmas rohkesti. Näiteks on Maailma Majandusfoorum (WEF) juba 2007. aastast alates pidevalt välja arvutanud maailma riikide turismi konkurentsivõime indeksit. WEFi 2015. aasta andmetel on maailma kõige turvalisem riik Soome, mille pealinn asub meie omast ainult 80 kilomeetri kaugusel.

Mõne aja eest aga tegi oma turvalisuse järjestuse teatavaks USAs baseeruv ValuePenguini-nimeline statistikaasutus, mille järgi on maailma kõige turvalisem paik Šveits. Uuring, mis pidas silmas varguste, kuritegude ja liiklussurmade arvu, CO2 taset, politseinike arvu elanike kohta ja oodatavat eluiga, paigutas Eesti koguni 59. kohale. Võime ju lohutada ennast sellega, et Läti ja Leedu on seal meist tagapool – vastavalt 66. ja 71. kohal – ning Venemaa 75. kohal ja WEFi poolt tipp-turvaliseks nimetatud Soomegi on jäänud kolmekümnendaks.

Samuti Ameerika Ühendriikides tegutsev Maailma Majanduse ja Rahu Instituut väidab aga GPId (globaalset rahuindeksit) välja arvutades, et kõige turvalisem riik maailmas on Island – kodune, sõbralik, ilma oma regulaarsõjaväeta, kuid samas NATO liige. 39 turvalisema seas hõivab selle instituudi andmetel viimase koha Inglismaa, kus on toimunud hulk terroriakte. Eestit sellesse listi ei võetudki. Kolm ohtlikemat riiki on teadagi Süüria, Iraak ja Afganistan.

Küllap võiks põhjalikul otsimisel leida veel mitmeid nimekirju, kuid kokkuvõtteks võib öelda, et statistika võib olla ikka üsnagi subjektiivne asi. Miskipärast meenus mulle see, kuidas 80ndatel aastatel Ranna sovhoosi lauluvõistluse žüriis istudes pajatas direktor, et üleliidulise aastaaruande blankette täites oli linnukasvatusmajand alati plussides vähemalt ühes punktis: lahtrisse «surnud kaamelite arv» pandi alati null.

Ärme siis hakkame end ergutama ega ka ehmatama nõudmisega jõuda tulevaks aastaks viie kõige turvalisema sekka.

Mõtleme parem sellele, kuidas me ise end tunneme.

Meenutades eelmise sajandi 80. aastate lõppu, loeksin ette ühe oma tollal – veel nõukogude ajal – kirjutatud luuletuse.

***

Pilved käivad ülal nagu kirved.

Maa on madal nagu ülekohus.

Surume end kokku nagu hirved

niiskes rohus, soojas pesalohus.

Tuuled toovad igast ilmatahust

pisaraid ja lõhnasid ja hääli.

Kõrgel toonil kõneldakse rahust.

Sõjast sõnumisi, poolihääli.

Kirvepilvi täis on kõrge lagi.

Pole paika, kus võiks olla pelus.

Täna me ei oska kõneldagi.

Hea, kui oskaks homme olla elus.

Kui mõelda sellele, et 1990. aastal sündinud inimesed saavad tänavu juba kahekümne kuue aastaseks, siis ei saa imestada, et mõnedki noored kehitavad õlgu, kui kõneldakse lootustest, kartustest ja ärevusest, mis meid siin Eestis 80ndate aastate lõpus valdasid, kui meenutatakse meeleliigutust, mida tundis rahvas, kui 1989. aasta veebruaris tõusis taas Pika Hermanni tippu sinimustvalge lipp, ja valmidusest ühiselt vastu panna, kui Interrinne kogus jõudu, et meie iseseisvuslootused maha tampida. Nemad pole osa saanud ka ühtehoidmisest 1991. aasta  augustiputši ajal, kui Nõukogude tankid jõudsid Tallinna Teletorni juurde. Mis seal siis erilist – Eesti vabanemine impeeriumist, mis hõlmas maailmast kuuendiku, näib praegu nii tavalise ja iseenesestmõistetavana nagu tükk leiba… või pitsat… või sushi’t – mida keegi eelistab.

Ka seda, et praegu ei keelata kellelgi maailmas ringi rännata või ka mõnesse teise riiki kolida, peame seda enesestmõistetavaks, ja see ongi ju vabal maal iseenesestmõistetav. Kipume võrdlema oma veerand sajandit iseseisev olnud väikese maa olusid skandinaavlaste ja teiste vabalt areneda saanud riikide rikkusega ja küsima: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Nii mõnigi leiab, et tahtis hoopis Soomet, Rootsit või Inglismaad…

Ühest küljest on hea, et meie uued sugupõlved ei ole omal nahal tundnud – ja loodetavasti ei tunnegi – seda, mida tähendab ideoloogiline surve, kaksikmoraal ja sunnismaisus, kuid teisest küljest oli meie põlvkonna emotsioonide palett märksa rikkam, kui saime tunda uue ärkamisaja rõõmu, vaimustust ja… ühtehoidmist, millest tänapäeval näib puudus kätte tulevat. Takkajärele võib näiteks Balti kettki tunduda Läänemere maade rahvaste isevärki suurejoonelise mänguna, kuid oli ikka eriline tunne seista kogu perega maanteepervel, hoides käest kinni võhivõõrastel inimestel, kellega teadsid end ühte kuuluvat. 1989. aasta augustis seisime veel kõik nagu noateral, ja ometi kogunes sellesse ketti kaks ja pool miljonit inimest. Ei ainsatki tüli, vaidlust, ei ainsatki purjus autojuhti ega avariid… Üks mu tütardest mõõtis sammudega ära, et meie pere moodustas Balti ketist kaheksa meetrit, ning neid peresid, käes suured või väikesed sinimustvalged, oli palju.

Tollal ei kõneldud turvatundest – ja ometi oli meis kõigis see olemas. Rasketel aegadel toitsid meie turvatunnet läbi sajandite säilinud pereväärtused, olude kiuste alles hoitud ja edasi arendatud kultuur, emakeel ja teadmine, et ei taha jääda valede impeeriumisse, sügavalt usklikel lisaks muule ka lootus Kõigekõrgema abile. Tõepoolest: kui siinmail oleksid säilinud ainult tehased-vabrikud ja põllud-metsad-heinamaad, kus poleks kõlanud eesti keel, vaevalt siis saanuks taaskehtestada Eesti Vabariiki. Et haridus on totalitaarvõimule alati ohtlik olnud, seda näitab juba seegi, et aastatel 1950–1952 vallandasid stalinistid Eestis üle 600 kooliõpetaja ning üle 150 neist saadeti vangilaagrisse, teiste seas ka minu ema. Kui temalt hiljem küsisin, kuidas ta küll neli ja pool aastat okastraadi taga lootust kaotamata vastu pidas, vastas ema: «Teadsin, et see hirmus unenägu peab lõppema. Pealegi hoidsid eesti naised alati ühte ja jagasid kodumaalt saabunud kirjandust.»

Eesti keel ja kultuur elavad ja arenevad aina edasi, nii et kui majandus areneks sama hoogsalt, oleksime omadega mäel. Ja ometigi kõneleme nüüd turvatunde nõrgenemisest, ning see ei näi tulenevat CO2 tasemest, politseinike arvust ega muudest eespool nimetatud ValuePenguini statistikas kirjapandust, vaid millestki muust – justnagu tekiks meie vahele mingeid sisemisi lõhesid. Vahel tahaks kelleltki küsida, kas oskame tõesti ühte hoida ainult vangide, küüditatute või emigrantidena; kas hoolime üksteisest, toetame üksteist ainult siis, kui seisame millegi vastu, mitte poolt? Või on tegu lihtsalt liigse skeptitsismiga meie kõnekasutuses? Seesama üsnagi eluterve skeptitsism, mis ei lubanud eestlastel tõsimeeli kaasa minna nõukogulike kampaaniatega ega uskuda valelikke lubadusi, ei taha meist enam lahti lasta…

Kuid mis seal salata: meie turvatunnet puudutavad ka sündmused, mis toimuvad meist väga kaugel. Maailm, mis meie ees iseseisvumise ja Euroopa Liitu astumisega avanes, tundus ju esiotsa nii rikka, ilusa ja turvalisena. Julmadest sõdadest said eestlased aimu ainult nende Nõukogude armeesse aega teenima kutsutud poiste kaudu, kes Afganistanis tervise või elugi kaotasid. Nüüd näeme ja kuuleme veriste sündmuste kandumist vanasse heasse Euroopasse ja teadagi on meil hirm, et meilegi võidakse oma sõda kaasa tuua.

Sellisel keerulisel ajal tahaksime uskuda, et kuskil on keegi kõikvõimas, kes suudab maailma asjad nii paika panna, et õigus oleks igal pool majas – keegi, kes oleks ka täiskasvanutele kaitsva ja õpetava, vastutustundelise isa eest. Kristlus on vist ainus usund, mille kaudu pöördutakse jumala kui isa poole? Inimene soovib, et see, kes teda juhib, oleks suur ja võimas ning samal ajal siiski kuuluks tema suguseltsi, oleks millegi poolest tema sarnane – siis on turvaline elada.

Kuid tunnistagem, kui keerulise ja raskena see ka ei tunduks: kõik me püüdleme selle poole, et meie lapsed tunneksid ennast turvaliselt. Ja see, mida praegused lapsed Eestimaast kirjutavad, ei meenuta millegi poolest külma konflikti.

Üheksa-aastane Ott leiab näiteks, et

Eestis elu üsna lill

nagu meie rukkilill.

Siin ei ela krokodill,

kelle eest end peitma peaks,

et ta säärest kinni saaks.

Kaheksa-aastane Getter aga kirjutas:

Minu kodu mulle kallis –

elan siin kui turvahällis.

Olgu meil siis tarkust ja jõudu oma lastes ja lastelastes selle turvahälli-tunde alleshoidmiseks! Sest ega ole aegunud see, mida ütles Lennart Meri: «Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.»

Lõpetaksin aga veel ühe luuletusega – ikka sellestsamast ajast, kui kõndisime noateral ja lootsime… seda, mis meil praegu on.

***

Sind ma tahan armastada –

mitte nii nagu haavatu haavatut,

mitte nii nagu saamatu saamatut,

mitte nii nagu võtja andjat,

mitte nii nagu tõbine kandjat,

Sind ma tahan armastada

nagu merepiisk armastab merd,

nagu verepiisk tervet verd,

nagu hangesid armastab räitse,

nagu õunapuud uibuhäitse,

Sind ma tahan armastada,

lauldes läbi pisara,

sa mu valge,

sa mu malbe,

talveräänne isamaa!

See tekst on lühendatud ja kohandatud autori kõnest Tartu palvushommikusöögil 14. jaanuaril.

Seotud lood
22.01.2016 25.01.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto