Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Konservatiivsed väärtused välkuvate peeniste vahel

Zac Efron lapselapsena ja Robert De Niro vanaisana teevad uues linateoses palju nalju. Ennekõike roppe seksiteemalisi, aga ka napsi- ja narkonalju. FOTO: outnow.ch

«Ropp vanaisa» («Dirty Grandpa»)

Režissöör Dan Mazer, osades Zac Efron, Julianne Hough, Robert De Niro, Aubrey Plaza, Dermot Mulroney

Loodan, et juba «Ropu vanaisa» reklaamid tagavad, et keegi ei lähe seda vaatama ootuses, et tema ees rullub lahti sügav, sünge ja mitmeplaaniline draama oma harvaesineva seksuaalse iseärasuse pärast kannatavast kaunishingest. Või kui läheb, siis on äärmuslikult piiratud tema enese suutlikkus teha ilmselgetest märkidest järeldusi.

Siiani ennekõike Sacha Baron Coheni kangelaseeposte – «Ali G», «Borat», «Brüno» ja «Diktaator» – produtsendina inimkonna kultuurivaramut rikastanud Dan Mazer võtab ka režissöörina ette ilmarahva naerutamise.

Alkonaljad ja narkonaljad ning eriti ohtralt seksinalju, ennekõike peeniseteemalisi. Vanaisa ja lapselapse teekond, mis ei paista küll geograafiliselt pikk, aga venib, sest vahepeal tuleb ära juua kogu võimalik kärakas ning sekka võtta narkootikume ja Xanaxit koguses, mis pärisinimese üsna kindlalt tapaks.

Appi tulevad Mazerile ainult sügavaid filme vaatavatele õilsatele hingedele igavesti taksojuht ja mafiooso Robert De Niro (nüüd siis räpane vanaisa Dick Kelly) ning neilesamadele inimestele täiesti tundmatu laia ekraani kaunismees Zac Effron (tuhvlialusest karjeristist lapselaps Jason Kelly). Ning ei tundu, et kumbki näitleja üdini lihtsakoelist ja peaasjalikult kubeme ümber käivat huumorit tehes väga õnnetu oleks või päästmist vajaks.

Ammustel hallidel aegadel oma «sügavuse» ära tõestanud De Niro paistab juba paarkümmend aastat üsna vabalt lihtsat komöödiat ja märulit tegevat. Efroni esimesena silma jääv tugevus – muljetavaldav muskulatuur – jõuab laiale ekraanile aga kõikehõlmavamas mahus kui vist kunagi varem ja lõpmata arvu minuteid. Nii pikki, et muutub mingist hetkest pisut tüütuks. Ja mõne hetke piinlikuks, nagu ka lõpmata kestvad kubemenaljad.

Sama intensiivselt, kui kummutatakse kärakat, manustatakse erinevaid narkootikume ja keerutatakse peeniste ümber, antakse selles filmis aga tegelikult ka hoopis teistsuguseid signaale. Nende võtme annavad kätte alguses ei rohkem ega vähem kui kolm korda vilksatav Neitsi Maarja pilt ja eriüksuslase tätoveering vanaisa õlal.

Austa oma vanemaid ja vanavanemaid. Austa sõjaväge ja veterane. Abielu ei saa võtta kergekäeliselt ning selle kümnendite vältel jääb kõva mees truuks ka siis, kui viimased 15 aastat mööduvad seksita, mille ümber käib kogu film. Kirik on sõna otseses mõttes selle filmi alfa ja oomega.

Loomulikult pole tegu mingi pühapäevakooli materjaliga. Pigem utreeritud peegeldusega elust, kus sotsioloogiline küsitlus näitab, et kõige rohkem ootavad inimesed armastust, ning kärgperedest kubisev statistika annab tunnistust sellest, et samas puudub vastajail endil kestvaks armastuseks vajalik püsivus.

Kuigi võib-olla on filmi tegijad tahtnud midagi muud, jääb samas kehvavõitu mulje homodest ja juutidest. Homoseksuaalse kõrvaltegelase eest küll astutakse välja, kuid ta ise käitub nagu eriti äbarik Brüno. K. d. Langi võrdlused ei taha kuidagi lõppeda. Juudist tüdruksõber peab end kirikus halvasti üleval ja teda hiljem tabavate nuhtluste seas on muuseas ka peenistest haakrist. Üldine suhtumine naistesse – ka nendesse, kel püksikumm lõdvapoolne – tundub aga seda tüüpi filmi kohta hämmastavalt austav.

«Ropp vanaisa» on omas kategoorias aus kaup: hoogne, rõõmus ja ropp. Toda filmi ei maksa vaatama minna ka juhul, kui teil on midagi selle vastu, et näha seda osa De Nirost, mida tavaliselt katavad aluspüksid, ja sealjuures üldsegi mitte sügava kunstilise tagamõttega.

22.01.2016 25.01.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto