Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mitte segada, inimesed surevad

Taga Egiptuse kuningas (Mart Laur) ja Ramfis (Denis Sedov), ees Amonasro (Jassi Zahharov) ja Aida (Heli Veskus). FOTO: Harri Rospu

Estonia uus «Aida» viljeleb julget, ent suhteliselt sihitut ja sisutut esteetilist avantürismi.

Tellijale Tellijale

Giuseppe Verdi «Aida» (1871) on üks neist mõnekümnest klassikalisest ooperist, mis oma igaveses taastulemises iga suure ooperimaja repertuaarist ühe inimpõlve jooksul vähemalt korra läbi käib. Estonias on seda viimase sajandi jooksul esitatud viies lavastuses.

Giuseppe Verdi «Aida» on ooperižanri pärl, staadioniooper par excellence, heliloojal õnnestus selles grand opéra suured mastaabid ühitada lüürilis-psühholoogilise intiimsusega. Vaibumatu imetlus ja tihe kasutus pole seda teost vahepealse poolteise sajandiga märkimisväärselt kulutanud, küll aga muutnud klišeeks – legendiks, mis pisut lookas omaenese sümboolse raskuse all.

23.01.2016 26.01.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto