Jevgeni Ossinovski: Rootsi on nii lähedal ja samas nii kaugel

Jevgeni Ossinovski Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Eesti arengu suurimaks piduriks on kujunemas kapseldavad väärtused, mis hoiavad meid kindlalt postkommunistlikus ruumis. Et minna edasi, peame (taas)mõtestama ühiskondlikud alusväärtused, mis tagavad kõigile võrdsed võimalused Eesti elus kaasa lüüa, kirjutab Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski.

Taasiseseisvunud Eesti olulisimaks püüdluseks on olnud jõuda Euroopasse. Integratsioon Euroopa Liidu ja NATOga ei ole olnud pelgalt pragmaatiline majandus- ja julgeolekupoliitiline eesmärk – ehkki ka seda –, vaid väärtuseline siht: soov muutuda postkommunistlikust ühiskonnast euroopalikuks ühiskonnaks.

Lennart Meri rääkis juba kakskümmend aastat tagasi, et mitte Eesti ei lähe Euroopasse (kus ta on alati olnud), vaid Euroopa naaseb Eestisse. Eneseusu sisendamiseks oli see retoorika võimas, ent tegelikult teadis toona igaüks meist, kes mõnetunnise laevareisi järel Helsingi tänavale astus, et me ei kuulu veel päriselt «sinna».

Aastal 2011 tundus meile lõpuks, et oleme kohale jõudnud. Eesti oli jõudsalt lõimunud Euroopaga nii tehnoloogiliselt (e-riik ja Skype), majanduslikult (euro) kui ka institutsionaalselt (ütlesime, et oleme «kõige enam Euroopaga lõimunud riik Põhja-Balti regioonis»). Maailma ühe suurema majanduslanguse järel, mis võttis Eesti majandusest viiendiku, tuli Euroopa Liidu kiireim kasv.

Euroopa Liidu «vanad» riigid hakkasid aga ükshaaval võlakriisi vajuma: Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal. Nende riikide ingliskeelse nime esitähtedest pandi kokku akronüüm PIGS – põrsad. Kohe-kohe pidi kukkuma ka Prantsusmaa. Saksamaa võttis vastutustundliku rahanduspoliitika liidri rolli Euroopas, mille kõrval sättisid end pildile ka paljude väikese võlakoormaga Ida-Euroopa riikide ministrid.

Selles kontekstis hakati aina enam ja eri suudest rääkima sellest, et Ida- ja Lääne-Euroopa eristus on kaotanud oma sisu ning tekkinud on uus lõhe. Kui traditsiooniliselt oli lõhe vana, rikka, salliva, turvalise ja avatud Lääne-Euroopa ning uue, suletud, vaese, ebastabiilse ja ksenofoobse Ida-Euroopa vahel, siis nüüd olevat mõistlik jagada Euroopa kaheks põhja-lõuna teljel.

Ühel pool riigirahanduslikult vastutustundlik, protestantliku tööeetikaga Põhja-Euroopa ning teisel pool lodev, laisk ja katoliiklik (või kreeka-õigeusklik) Lõuna-Euroopa. Esimesse klubisse, sellesse prestiižsesse esiliigasse Saksamaa ja Põhjamaade kõrval oli au kuuluda ka meil. See tegi meid rõõmsaks ja uhkeks. President Toomas Hendrik Ilves võttis meie kõigi tunde kokku, rääkides kord Lääne-Euroopa ajakirjanikule, kui frustreeriv on Eestil näha neid riike, kes on meid, idaeurooplasi, aastate kaupa halvustanud ja mustadeks põrsasteks pidanud, ise Euroopa ühistele reeglitele vilistades. Kindlasti oli see natuke frustreeriv, kuid samas oli meil raske varjata oma kahjurõõmu: tuleb välja, et hoopis teie olete mustad põrsad!

Eelmine aasta jääb meelde selle poolest, et müüt, nagu me oleks välja murdnud postkommunistlikust Ida-Euroopa klubist, on purunenud. Ja müüt see suuresti kaoli.

Jah, meie majanduskasv on olnud kiire, aastast 2000 on SKT jooksevhindades kolmekordistunud. Autod ei mahu kortermajade ümber parkima ja lasteaiavõrk ei tule plahvatusliku valglinnastumisega toime. Meie e-teenused on ühed maailma parimad ja meie iduettevõtted löövad maailmas laineid. Me ehitame tuulikuid ja kogume taarat, sorteerime prügigi. Natukene veel ja olemegi Põhjamaa. Tootlikkus on veel pisut madal, aga küll saame sellegi korda ja olemegi Rootsi.

See tehnoloogiline, majanduslik ja institutsionaalne euroopastumine varjab aga kestvat väärtuslõhet Eesti ja Lääne-Euroopa ühiskondade vahel. Rääkimata Põhjamaadest, mis moodustavad Lääne-Euroopa väärtuselise tuumiku.

Ühiskondlike väärtuste ja majandusarengu sidumine ei ole siinkohal juhuslik. Eesti majandusmudel põhineb meie inimeste panusel ning nii seisab majandus kindlalt ühiskondlikul vundamendil. Arenenud majandus eeldab arenenud ühiskonda, mis väärtustab ettevõtlikkust, sallivust, avatust maailmale, uutele ideedele ja teise taustaga inimestele. Vastupidi, väärtuseline sulgumine ning isolatsionism pidurdavad meie arengut.

Et tegemist on sügavate hoiakutega, kinnitab mõne aasta tagune ülemaailmne väärtusuuring (World Value Survey). Võrrelgem Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid. Esiteks, vastuseks küsimusele «Keda sa ei tahaks oma naabriks?» nimetas 47% Eesti vastajatest homoseksuaale. Rootsis oli selliseid vastajaid ainult 4%. Eestis nimetas 38% sisserändajaid Rootsi 3,5% vastu. Olgu, ehk saab neid vastuseid kuidagi selgitada ühiskondliku diskussiooni vähesuse ning kogemuse puuduse kaudu. Aga kuidas suudame endale selgitada, et väitele «kui töökohti on vähe, peaks meestel olema suurem õigus tööd saada kui naistel» vaidles vastu vaid 58% Eesti inimestest? Samas kui Rootsi vastajatest ei pea 93% sellist lähenemist aktsepteeritavaks.

Viimastel aastatel avalikku ruumi paiskunud ksenofoobia laine nii samasooliste paaride, teisest rahvusest või teise nahavärviga inimeste kui ka sõjapõgenike vastu ei olnud juhuslik, vaid peegeldas sedasama väärtuselist «eripära». See oli pelgalt sümptom, põhjused on sügavamad.

Rahvahääletusel otsustas Eesti rahvas võtta vastu põhiseaduse, mille üheks nurgakiviks on universaalsed inimõigused. See tähendab, et kedagi ei tohi diskrimineerida ning kõigil on õigus olla seaduse piires osa Eesti ühiskonnast. Naisel, puudega inimesel, venelasel, moslemil, homol ja mustanahalisel. «Normaalse» heteroseksuaalse eesti keelt aktsendita kõneleva valge mehe kõrval. Inimene on inimene. Paraku ei lähtu väga suur osa Eesti inimestest iga päev ühiskonna ees seisvaid valikuid mõtestades sellest põhiseaduslikust universalismist.

Kooseluseaduse jõustamine, mis ei võta kelleltki midagi ära, ent tagab vähemusele võrdse kohtlemise riigi poolt, ei olnud lihtsalt inimlikult vajalik, vaid põhiseaduslikult kohustuslik. Paljud Eesti inimesed olid aga selle seaduse vastu. Lisaks tõi see ühiskondlik «debatt» – tegelikult ksenofoobne läbu – parlamenti erakonna, kes tahab muuta Eesti geneetiliselt tõupuhtaks (ja mõistagi heteroseksuaalseks) reservaadiks.

Need näited kinnitavad seda, millele ühiskonnateadlased on juba aastaid tähelepanu juhtinud. Mati Heidmets osundab Eesti «idaeuroopalikule positsioonile» maailma väärtuskaardil: «Mitmed lääneliku elu põhiväärtused (sallivus, valmisolek ühiskonnaasjades kaasa rääkida) juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.» (Inimarengu aruanne 2012/13)

Ühiskonna väärtushoiakute muutumine võtab muidugi aega, ent see ei tähenda, et praegune olukord ei oleks tõsiselt muret tekitav. Eesti triivib endiselt väärtusruumis, milles me olla ei taha. Ja see on ohtlik. Ohtlik sellepärast, et see eraldab meid Euroopast, meie ainsast kodusadamast. Ohtlik sellepärast, et sallimatus ja võõraviha on lõpuks alati toonud kaasa vägivalla. Sellel väärtuselise arengu teel on kerge eksida ning teha pöördumatut kahju. Tsiteerides taas president Lennart Meri: «Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Eesti riik ei tohi teha vigu ja Eesti rahvas ei tohi teha vigu.»

Eelmisel kahel aastal sai neid vigu juba üksjagu tehtud, ent veel on võimalik tagasi rajale saada. Lepime kokku, et meie ühiskond kannab ning arendab eesti keelt ja kultuuri, ent baseerub seejuures universaalsetel inimõigustel, mitte kodukootud tõupuhtuse ideoloogial. Ütleme, et inimeste vihkamine ja alavääristamine on lubamatud. Nii sõnas kui ka teos. Lepime kokku, et vihakõne on karistatav. Kaitseme välismaalasi, kes satuvad ksenofoobide rünnaku alla. Lubame ka sõjapõgenikel turvaliselt elada, töötada ja kasvatada oma lapsi Eestis ning saada uuteks eestlasteks. Kaitseme kohalikke, kes on teistest millegi poolest teistsugused. Ütleme, et homoseksuaalid on samavõrd inimesed. Tagame, et naise tööpanust hinnatakse mehe omaga võrdselt.

Alles siis, kui see väärtuseline alusmüür on laotud, võime taas rääkida Rootsist kui realistlikust arengusihist Eestile. Ning vaielda selle üle, mitu valda Eestisse jääb ja kui kõrge on üks või teine maks.