R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mässuliste aegade märkmed

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Mässuliste aegade märkmed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ivo Rull «Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel»
Ivo Rull «Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel» Foto: Raamat

Harva juhtub, et võtad raamatu kätte ja kõigepealt nuusutad. Mispeale meel kohe kole kurvaks läheb. Jupike nostalgiat jääb puudu, sest lõhn ei ole see. Kõik muu toob hunniku mälestusi kaugest ajast, aga lõhn, see lõhn, kuhu oled sina kadunud. Uu?

Vilistlane Rull nimelt on võtnud ette avaldada oma diplomitöö lõpuks tänapäevaste kaante vahel. Algupäraselt olid need enamasti lihtsalt kiirköitjasse löödud, kui nüüd õigesti mäletatakse. Et aga tegu on faksiimilekoopiaga, siis lööbki pildi eest ära. Heli läheb kah. Seletuseks, teksti pole kohandatud, vaid see näeb välja täpselt nii nagu aastal 1991, kui üliõpilane Rull kroonilise hilineja õela tulukese paistel mehaanilisel kirjutusmasinal valmis toksis. Näed vana head Courier-kirja, pliiatsiga tehtud korrektuurimärke ja kõrvu tõuseb klak-klak-klak, paus, kõhklev klak? Oh, kui paljud teist ei taipa juba ammu, millest jutt.

Aga lõhn on ikka puudu. Tollane paber oli imalhapuka lõhnaga, kirjutusmasina värske lint lõi kah kaugelt ninna. Rääkimata, kuis lehkasid magusalt ja määrisid näppe kunagised ajalehed. Sihukest enam ei kohta. Eks tuleb ise juurde mõelda, et elamus ikka täiuslik saaks.

Juba diplomitöö ametlik pealkiri äratab vaimustust. «Mitteformaalne üliõpilasliikumine Tartu (Riiklikus) Ülikoolis 1980ndate teisel poolel. Ideelisi ja organisatsioonilisi palgejooni». Akadeemiline kantseliit, et anna olla. Kuigi toob meelde hoopis, kuis hõljusid puulehed kevadel kateedri akende taga ja kange tahtmine oli, et töö juhendaja juba näpunäited lõpetaks, sest kommilitoonid olid ammu Toome poodi sappa läinud, võibolla juba kättegi saanud ning mõnulesid kuskil põndakul.

Hea küll, katsutagu nüüd tõsiselt võtta. Kuigi justkui teadustöö, on tegu laheda jutustusega – Ivo ise on pealkirja kõrvale märkinud, et «följeton»  – 80. aastate riigivastastest meeleoludest Ülikoolis. Õõnestustegevusest luuleteatrite, üliõpilasliikumise sildi all, süüdimatult viidates seltsimees Gorbatšovi algatatud uutmise põhimõtetele. Kehvasti töötasid organid, kehvasti. Kuigi üliõpilane I. Rull lendas kõrgkoolist edasijõudmatuse tõttu sõjalises õpetuses küll!

Kui kõik kokku följeton, nagu autor märkinud, siis just kirjeldus kakelungist sõjalise kateedriga läheb suisa humoreski alla. Eks kontrastid ole ikka naljakad, ühel pool lootusetud soldafoonid, kes ei mõista, miks inimesed ei taha rivis käia, teisel pool kari lõnguseid. Tohutu tähtsaks küsimuseks juuste pikkus ja kas ikka habet võib kanda.

Mõistagi ollakse praegu erapoolik. Kuigi tähtsamate õõnestustegevuste aegu oldi ise veel koolilaps – Ivo oli neljandal, kui mina alles Ülikooli ja Osakonda patsatasin –, saadakse topelt- või tosinkaif asjaolust, et ikkagi servapidi oldi kohal. Ajal, kui oli põnev... ja natuke kahtlane ka. Plakatid, näljastreigid, õlled, lust, lillepidu. Tore on meenutada aegu, kui praegused ärimehed, suursaadikud, ministrid olid veel kõik rõõmsad vasikad. Hea küll, nemad, N. armees okupantidena töötanud, läksid juba kogenud mullikate alla. Eh... mu buršid... vähemalt pooli tegelasi tuntakse ju ise kah ja teretatakse, kui vastu peaks juhtuma.

Kes pole olnud, lugegu lihtsalt hästi kirja pandud dokumentaaljutustust. See kõik oligi nii. Oligi arusaam, et aitab küll ja midagi tuleks ette võtta. Muidu jääbki kehtima töös komsomolijuhtidele omistatud arusaam «Küllap nad seda tahavadki, mida me teeme», või mis veel hullem, «Vaevalt nad seda tahavad, aga see on vajalik meie kõigi hüvanguks. Muidu ülemused järsku...».

Nagu moodsa eurofiili mõtteviis, mis?

Tehnilist. Osakonna kaasvilistlane I. Rull väidab, et kavatses üllitisega oma 50. sünnat tähistada ja n-ö vaid valitud seltskonnale otse levitada. Puudu tulnud. Teinud juurde, saatnud poodi ka. Nii et kui ei leia, siis tuleb Ivo hveissbuki leheküljel lärmi teha ja kompraga ähvardada – kust komprat saab, võin mina juhatada.

Foto: Raamat

Ivo Rull «Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel»

Rull & Rumm, 2015,  120 lk

Märksõnad
Tagasi üles