Sisukord
Arvamus
Postimees
29.01.2016
Eesti Piirivalve eriüksus harjutas käteväänamist Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Eriüksuse liige peab suutma ujuda 400 meetrit Lasnamäel valmib aasta lõpuks uus tennisekeskus Albaania perekonna juhtum võib muuta seadust Kutseõppurid otsisid Tartus aasta tegijat Eesti lühiuudised Kooselust võib saada valitsuse lahkuminek Ülikoolid peavad võitlust ebaausate üliõpilastega Majandus Pärnakad varustavad tänapäeva Robin Hoode vibudega Majanduse lühiuudised Maksumuudatus soosib Statoili ja kahjustab Alexelat Välismaa Välismaa lühiuudised Hollandlaste plaan saadaks uued saabujad tagasi Türki (2) 5/28 NATOst täidab kaitsekulude normi Kirdekorpuse juht: me suudame reageerida väga kiiresti (1) Arvamus Edgar Savisaar: mida Jaan Poska ütleks? (1) Tiina Kaukvere: ole inimene Raul Vinni: pealesunnitud poliitiline enesetapp Postimees 1932.aastal: vabariigi valitsus lahkub Andrus Karnau: kuhu kaob raha? Kätlin Konstabel: võõrana võõral karnevalil Psühholoogiaprofessor ei osutunud pedofiiliks Päeva karikatuur Juhtkiri: tüli võimu pärast homopaaride varjus Sport Meistriliiga kohtunik sai tõsise kahtlustuse Vägev võit jättis Rockile võimaluse Spordi lühiuudised 29.01 20-aastane naiste pargisõidu staar: mina olen vana, Kelly on tulevik Valed otsused maksid kätte ja eneseületus jäi sündimata Kuningas ja kuninganna näitasid võimu Vähem hüppeid on Kelly Sildaru jaoks halb ehk saladused Aspenist Tallinn Lasnamäel valmib aasta lõpuks uus tennisekeskus Tarbija São Paulo – linn kui hall betoondžungel Meelelahutus Koomiks Sudoku

Psühholoogiaprofessor ei osutunud pedofiiliks

4 min lugemist

10. aprillil 2015 ilmus Postimehes artikkel pealkirjaga ««Psühholoogiaprofessor» osutus pedofiiliks». Artiklis kirjeldati, kuidas psühholoogiaprofessoriks tituleeritud isa «rõvetses lapse kallal» ja kuidas kohus veendus, et mees on süüdi.

Mõni kuu hiljem, oktoobris ilmus Postimehes aga uus artikkel, mis teatas, et riigikohus mõistis isa õigeks, kuna kriminaalasja menetlemisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Neid kaht artiklit vaadates jääb üheselt mõistetavalt mulje, et lapse isa ongi pedofiil ning pääses vaid menetlusliku rikkumise tulemusena. Mis toimus aga tegelikult?

Mis tuvastati kriminaalmenetlusel?

Nagu juba alguses mainitud, mõistis riigikohus 2015. aasta oktoobris isa talle süüks pandud tegudes õigeks. Riigikohtu otsuseid kajastavatest artiklitest jääb aga mulje, et isa «pääses süüdimõistmisest» üksnes menetluslike rikkumiste tõttu. Tegelikkuses tõid isa kaitsjad riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses esile veel mitmeid asjaolusid, millest nähtuvalt polnud isa oma lapse kallal «rõvetsenud» ja kuritegu toime pannud. Riigikohus ei käsitlenud kaitsjate muid väiteid üksnes seetõttu, et kriminaalasjas olid ainsaks tõendiks lapse ütlused ja riigikohus leidis, et nimetatud tõend oli ebaseaduslik. Ebaseaduslikule tõendile rajatud kohtuotsused on aga automaatselt ebaseaduslikud, mistõttu polnud kaitsjate ülejäänud väiteid vaja otsuses analüüsida.

Loomulikult võib siinkohal öelda, et kaitsjate ülesanne ongi esitada kohtule võimalikult palju väiteid oma kliendi süütuse kohta ning kaitsjate väited ei tõenda seda, et isa kindlasti pole oma lapse suhtes kuritegusid toime pannud. On aga üks väga oluline fakt, mida seni pole meedias kordagi käsitletud – maakohtu otsuse ja tehtud uurimise kohta kirjutas hävitava eriarvamuse ka ringkonnakohtunik.

Ringkonnakohtus vaatab kohtuasju läbi koosseis, kuhu kuulub kolm kohtunikku. Otsusele peavad alla kirjutama kõik kolm kohtunikku ja üldjuhul saavadki vaidlevad pooled kohtust üksnes kohtuotsuse. Käesolevas kriminaalasjas kirjutas aga üks kohtunik mahuka eriarvamuse. See kohtunik oli tunnustatud õigusteadlane dr iur Paavo Randma, kes on alates 1. septembrist 2015 riigikohtu kohtunik. Ringkonnakohtu otsuse peale eriarvamuse kirjutamine on Eestis äärmiselt haruldane ja eriti üllatavad olid selles arvamuses sisaldunud äärmiselt kriitilised kommentaarid kohtute ning prokuratuuri tegevuse kohta.

Paavo Randma eriarvamus

Dr iur Paavo Randma jõudis oma eriarvamuses järeldusele, et kuriteo toimepanek oli tõendamata ja isa oleks tulnud õigeks mõista. Seda eelkõige alljärgnevatel põhjustel.

1. Ülekuulamise protokollist on selgelt näha, et uurijal oli justkui väga hästi teada, mis lapsega «tegelikkuses toimus», ning ükskõik mis viisil oli vaja see info lapselt lihtsalt kätte saada. Muuhulgas tõdes uurija ühel hetkel, et «ma ei looda, et siit midagi tuleb».

2. Lapse ülekuulamisel kasutati lubamatut ülekuulamistehnikat, mille käigus küsiti lapselt korduvalt sama küsimust, ning kui lapse vastus uurijale ei sobinud, siis väitis uurija, et emale oli laps väidetavalt midagi muud rääkinud («aga emale oled sa ju rääkinud, ema ütles, et sa rääkisid seda talle»). Ülekuulamisel viibis ka lapse ema ehk uurija pani lapse olukorda, kus ta oleks pidanud ema juuresolekul uurijale väitma, et ema sai temast valesti aru.

3. Pärast nelja-aastase lapse pikka küsitlemist õnnestus uurijal saada lapselt vastus, et «ta tegi issi nokule massaaži, tegi seda ainult ühe korra, issi ütles, et see ei ole saladus (!) ning seda võib emmele ka rääkida (!)». Lisaks kinnitas laps küsimusele vastates, et issi noku oli pehme ning suuremaks ei läinud. Seega tekib küsimus, et mis mõte noku silitamisel siis oli.

4. Kordusülekuulamisel rõhus aga uurija sellele, et:

a) lapsel on üks saladusejutt, mis on seotud isaga;

b) ema tahab (!), et laps selle jutu uurijale ära räägib;

c) kui saladusejutt saab räägitud, siis saab laps minna sööma;

d) muidu tuleb uuesti tagasi tulla, aga ärarääkimise korral ei pea pikka sõitu enam tegema;

e) pärast saladuse ärarääkimist saab minna jäätist ostma;

f) seda tuleb teha kähku, sest muidu pannakse poed kinni.

5. Isa varasemas käitumises ei tuvastatud vähimaidki viiteid pedofiilsele käitumisele ning oli arusaamatu, miks see tekkis/avaldus ca 60-aastasel isal nüüd ootamatult oma lapse suhtes.

6. Lapse ema poolt uurijale antud ütluste järgi kasutas laps pidevalt sõna «pepusaladus», kuid mitmeid tunde kestnud ülekuulamiste käigus laps kordagi sellist sõna ei kasutanud.

Seega lähtus uurija lapse küsitlemisel üksnes ema esitatud valesüüdistustest isale ning manipuleeris lapsega nii kaua, kuni laps andis uurija jaoks sobivaid vastuseid. Kõik lapse ütlustes olnud vastuolud ja ebaloogilised väited jättis uurija aga tähelepanuta.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes nähtub kriminaalasja materjalidest, et last üle kuulanud vanemuurija ainus eesmärk oli sundida last andma oma isa kohta uurija ja ema jaoks sobivaid ütlusi. Uurija unustas ära aga kriminaalmenetluse eesmärgi, milleks pole mitte isikut süüstavate tõendite otsimine, vaid tõe (!) väljaselgitamine.

Uurija kasutas lapse ülekuulamisel meetodeid, mis on pehmelt väljendudes ebaeetilised – last hoiti «õigete» ütluste andmiseni näljas, lapsele ei korrutatud mitte seda, et tuleb rääkida tõtt, vaid last sunniti rääkima asju, mida uurija kinnitusel oli lapse ema uurijale väitnud jms.

Kuigi riigikohus on isa lõplikult õigeks mõistnud, on emal ja uurijal õnnestunud mitmeks aastaks katkestada lapse ning isa vahel igasugused kontaktid. Samuti on jätkuvalt inimesi, kes usuvad, et isa väärkohtles seksuaalselt oma last. Sellisest mainest ei aita vabastada ka riigikohtu otsus ja dr iur Paavo Randma põhjalik eriarvamus.

Vandeadvokaat Anu Vilt oli üks lapse isa kaitsjatest kriminaalasjas, vandeadvokaat Keijo Lindeberg esindab isa äriühinguga seotud vaidlustes lapse emaga, advokaat Grete Lüüs esindab isa lapse hooldusõiguse vaidluses.

Avaldame artikli lühendatud versiooni, täismahus on artikkel kättesaadav advokaadibüroo LMP veebilehel www.lmp.ee/professor

Seotud lood
28.01.2016 30.01.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto