Heljo Mänd: ema ja abikaasa armastus tegid minust kirjaniku

Mul oli seda kaanekirja nähes piinlik. No kuidas sobib, et mina ütlen: «Seda preemiat olnuks mulle väga vaja!» Milline isekus auväärt kirjaniku Nikolai Baturini ees ja tema olukorras [hooldekodus]. Baturini puhul olen vahel mõelnud, et miks meie sotsiaalabi nii nigelas seisus on. Ministeeriumi preemiatele nimetati ka palju väärikamaid kirjanikke, nagu näiteks Jaan Kaplinski ja Ain Kaalep. Mina olen ju nende kõrval lastekirjanik.

Ellen Mänd ja Heljo Niit

Meie ise, lastekirjanikud, endale vahet sisse ei teinud, kriitikud tegid – esimese ja teise kategooria lastekirjanikud. Meie aga hoidsime kenasti kokku. Kui ma veel liikusin, siis käisin väga agaralt kirjanike liidu koosolekul ja pidudel. Istusime alati kenasti koos, oma seltsis. Ja kui oli pidu, siis sageli taheti just meie lauda tulla, olime väga üksmeelsed.

Ja korraga: teine kategooria.

Nüüd muigan selle jagamise peale, aga nooremana elasin seda väga üle, noored on ju rumalad, neile on tunnustus vahel liigagi tähtis.

Mina ise ei ole kunagi tundnud, et oleksime Ellen Niidu ja Aino Pervikuga eraldi kategooriates olnud. Vastupidi. Olime ju kõik samamoodi heatahtlikud, rõõmsameelsed, südamlikud, ja me kõik kirjutasime lastest.

Meid Elleniga aeti ühtepuhku segamini, ka meie teoseid. Mäletan, kord tuli üks noor mu juurde suure õhinaga ja tänas Pille-Riinu lugude eest. Ma ei osanud toona veel kiitust vastu võtta. Selle asemel, et olla rõõmus, kuna noor inimene mind teab ja midagigi lugenud on, rikkusin mina kogu ilusa hetke, öeldes, et need on hoopis Elleni kirjutatud. Muidugi järgnes kõigi jaoks piinlik vaikus…

Pikk eluiga on ses mõttes ikka hea, et tagasi vaadates saab palju naerda. Olen nüüdseks oma muutumisest isegi terve raamatu kirjutanud.

Rada viib maanteele

Tahtsin olla täiskasvanud kirjanik, kuid mul ei olnud võimalik end nii teostada. Olin apoliitiline ja neid autoreid ei avaldatud, ehkki oma arust olin loodusest kirjutades pigem kaval. Kuid ikkagi jäin sahtlisse. Panin koguni vihjega pealkirja «Rada viib maanteele». Tahtsin toimetajatele näidata, et ma arenen veel ja homme olen juba suur kirjanik. Aga materjalid saadeti tagasi – soovitusega tekste [propagandistlikus toonis] täiendada. Olin nii õnnetu, sest noore kihk on ju suur. Koju jõudes kirjutasin luuletuse «Seatalitaja», kus üks tegelastest oli siga nimega Mats, kes sai medali. See jäi mu ainsaks kolhoosiluuletuseks, rohkem ei osanud lihtsalt. Ja siis tuli mu abikaasa mulle appi ja kirjutas luuletuse tuhamägedest – minule olid need täiesti arusaamatud olevused, ehkki olen Narvas sündinud ja Sompas kasvanud. Toimetusele oli kahest luuletusest muidugi vähe, kuid kogu avaldati. Mina aga tõmbasin tagasi ning kirjutasin seda, mida oskan - lasteluulet.

Hiljem on isegi öeldud, et olin teerajaja, sest tõin laste igapäevaelu kirjandusse. Senini tähendas lasteluuletus midagi sellist: «ole Ats või ole Kalju / elukutseid meil on palju». Aga mina elasin ju laste keskel – kaks poega ja kaks tütart –, ainult üks neist käis lasteaias. Nende kaudu mu lood sündisdki.

Ühel päeval avastas mind kirjanike liidu jaoks kirjanik Mart Raud ja ta kutsus mind endale koju külla. Elasime tollal väga vaeselt, tema ja ta abikaasa Valda kodu oli aga jõukas. Nii oli laud saiakestest ja koogikestest lookas. Nad käisid nimelt linnas alati kohvikust Tallinn head-paremat ostmas. Ja siis tõi Mart Raud minu tulles kõik lauale ja ütles: «Meie majas on niisugune komme, et midagi ei pakuta, kuid kõik, mis on laual, on külalise jaoks. Ja kui soovite, võtate ise.» Olin väga rabatud ja see jäi mulle hästi meelde. Huvitav ka selle poolest, et minu ema ajal oli niisugune kasvatus, et kui pakuti, siis esimesel korral oli ebaviisakas võtta, teisel korral võis veidi kaaluda, kuid endale ette tõsta võis pakutu alles kolmandal korral. Ja kuna seda teadsid ka perenaised, siis keegi ei solvunud. Vaat, millised ajad ja kombed on olnud.

Lasteluule – pelgupaik ja pääsetee

Olen tõesti loonud peamiselt lastele, ning jah, see looming on olnud mu jaoks ühtaegu nii pelgupaik kui pääsetee. Minu lapsepõlv oli ühest küljest väga õnnelik, aga … minu ema armastas mind nii, nagu ükski ema oma last armastada ei tohiks. Ta klammerdus liialt.

Nii juhtuski, et esimese luuletuse kirjutasin oma nukule, sest olin nakkusliku paratüüfuse diagnoosiga haigevoodis. Nukk Miia oli ainus kaaslane, kes mul tollal oli, kellega suhelda ja mängida sain. Tal olid tumedad lokkidega juuksed ja riidest keha. Mängisin üldse palju nukkudega, mul oli kolmetoaline nukumajake, kuhu ema tellis puidust mööbli ja õmbles nukkudele kõik riided. See oli temagi jaoks omamoodi mäng.

Veidi enne mu haigestumist aga oli ema matnud oma kalli venna. Ema oli kaua sügavas leinas ja hirmul, et kaotab nüüd ka minu. Nii hoidis ta mind kiivalt toas, teadmata, et tegelikult oli arst mulle surmahaiguse diagnoosi pannes kogemata eksinud ja mul oli hoopis kopsupõletik. Sellegipoolest algas pärast haigust minu elus mitte-tohtimise aeg: ma ei tohtinud hüpata ega joosta ja kui maale vanaema juurde läksin, pidin tund enne päikeseloojangut tuppa minema … aga suvi oli ju! Ja mul oli neli aastat vanem vend, kes kõike võis.

See mitte-tohtimine oli väga kurnav.

Mõtlen siiani, kas see oli mu õnn või õnnetus. Sest kui ma poleks olnud niimoodi voodisse aheldatud, siis … see oli mu tee luule juurde.

Ema töötas palju, näiteks majandusministeeriumis, riigi viinatehases ja ühe riigiameti köögis, ajal, mil toiduga oli kitsas. Toitu ta sealt kaasa ei toonud, aga mul oli luba ema juures söömas käia. Ema töölkäimisel oli ka kurvem pool, sest isal oli viinaviga. Ta iga päev ei joonud, kuid joomaperiood oli igas kuus ja kestis nädala. Vägivalda aga polnud, ja teisi koju jooma ta ka ei toonud. Miks ta jõi, ei teagi, kuid see ei muutunud. Ema lootis, et kui me Narvast Võrru kolime, siis läheb üle, aga ei midagi … ja kui ema tööl ei saanud käia, siis tegi ta kodus võõrastele lõunaid ja sai sedasi perele veidi raha.

Ema ja isa abielu mäletan ma kõigest hoolimata õnnelikuna. Isa oli heatahtlik ja palus iga kord ema käest nii ilusti andeks, et ema ei jätnud teda maha.

Armastusest jumaldamiseni

Tean, mis tunne on, kui tahad kellelegi armastust kinkida ja see kink lõhutakse ära. Olen seda isegi teinud. Kas või seesama kirjanike segiajamise näide ... Üldse on nüüd nii, et olen hakanud kõiki armastama rohkem kui varem. See on vist viimaste aastatega tulnud. Sest armastus on tähtis. Armastuse kaudu jõuab inimene nii oma lasteni kui ka teiste inimesteni.

Vaatan imetlusega oma nooremat tütart – ma ei ole sellist armastust ema ja lapse vahel näinud, kui on temal ja ta poegadel. Mina ei ole osanud nii.

Meil abikaasaga aga … Roman oli minust kümme aastat vanem, ta oli enne mind abielus kunstnik Ene Falkenbergiga [1904–2003], kellest olen ka romaani [«Pastoriproua»] kirjutanud. Kuid see naine oli elavama loomuga ja talle ei olnud armastuse ilu nii tähtis, nii et nad läksid lahku.

Saime tuttavaks minu kodus, kus elas tollal ka mu täditütar, kellele tuli külla sõber koos oma sõbraga, kes oli siis minu tulevane abikaasa, ja meie vahel süttis armastus nägemise esimesest hetkest. Olin lõbus ja seltskondlik, pidudelkäija, kuid ma ei olnud iial lähemalt näinud meest. Ma ei olnud kunagi ka ühegi poisiga rääkinud kirjandusest. Romanil oli kibedus eelmisest abielust sees, ta tahtis perekonda ja lapsi ning oli otsustanud, et võtab nüüd ainult noore tüdruku, kes on puhas. Minus ta selle leidis. Saime kokku oktoobris, uuel aastal kihlusime ja aasta hiljem olime abielus. Aga ma käisin ju veel kommertsgümnaasiumis.

Sõrmuse sain ma kihludes, ja üks mu sõbratar oli näinud läbi trammiakna, kuidas ma juukseid kohendasin ning päike sõrmelt tagasi peegeldus. Küllap see oli armastus, mis sõrmuse helkima pani.

Roman hoidis mind väga. Tema suunas mind kirjanduse teele, sest ütles ühel päeval, et nüüd võtad kätte ja viid need luuletused avaldada. Nii viisingi ühe kimbu Sädeme toimetusse, ja kujutage ette, need avaldati juba järgmises numbris.

Romani armastuseta ei oleks minust kirjanikku saanud. Ja mitte ükski tekst ei läinud meil kodust välja, ilma et tema poleks üle vaadanud või parandusi soovitanud. Vahel lasi ta mul isegi ümber kirjutada – ta oli väga minu töö sees. Ma usaldasin teda täiesti. Nii kestis meil teineteisemõistmine 25 aastat, siis kõik muutus, algas justkui argipäev … seesama kirjandus tuli me vahele teda häirima.

Abikaasa anne ja kibedus

Roman Mänd (1915–1991) oli andekas impressionist, kuid kahjuks kunstnikuna tundmatu, paljudele võõras. Ta tahtis väga jõuda oma õpingukaaslaste Evald Okase, Märt Bormeistri, Alo Hoidre tasemeni, aga miski jäi puudu. Ta ei pääsenud kaua näitustele, tal oli vale stiil.

Ja siis, mäletan nii selgesti, tuli ta koju ja oli väga tujust ära. Ütles, et Siima Škop teinud talle ettepaneku astuda kunstnike liitu. Mees oli aga vihane: «Tema, kes siis, kui mina käisin koolis, oli plikake, nüüd tema määrab minu saatuse.» Olin üllatunud, sest mees oleks pidanud õnnelik olema Siima heatahtlikkuse üle, aga vastupidi – ta solvus.

Edasi tuli minu tõus ja areng, mind hakati rohkem avaldama. Ta ei öelnud kunagi otse, aga sain aru, et edu on me vahele tulnud.

Roman oli olnud mu looja, ma jumaldasin teda, ja korraga … kole öelda, aga tundsin, et ma ei vaja teda enam niimoodi. Mul ei olnud enam võimalik teda jumaldada, hakkasin jumaldama hoopis luulet. See ei olnud tema süü, mina olin muutunud.

Roman töötas Tombis kunstiringi juhatajana. Seal käis ka tema eakaaslasi õppimas, üksmeelne ja tore ring oli, teda austati.

Elasime ta elu lõpuni koos ega tülitsenud kunagi. Meil oli ühine rahakott ja põhjust lahutada ei olnud muudki. Aga armastus … oleksin igal kevadel olnud võimeline temasse uuesti armuma, aga ta ei võimaldanud seda mulle enam … nii libises armastus kuhugi kaduvikku ära. Eneseabiõpikuid ju polnud, nii jäi mul üle kuulata oma südant.

Pärast tema surma on tulnud nii mõnigi kosja ja pannud veinipudeli lauale. Aga ma pole väga veinijooja inimene… Tegelikult ei leidnud ma enam meest, kellele saanuksin alt üles vaadata.

Masina ja geeliga

Nüüd on mul töö esiplaanil: hakkan kõike, mida veel ei ole avaldatud, ümber kirjutama. Tahan, et kõik oleks täiuslik. See nõudlikkus enda vastu on minusse alles viimase kahe aasta sees tulnud. Norin omaenese sõna kallal ja teen mõtet sügavamaks.

Näete, esmalt kirjutan paberile geelpliiatsiga, sest see on kerge libisema ja pole suurem vaev tähti teha. Siis teen parandused, seejärel trükin puhtaks, teen veel kord parandused ja siis trükin masinal lõppvariandi. Tahate, ma loen teile mõne luuletuse? Ühe sellise, mida ei ole veel avaldatud (avaldame järgneva poetessi loal esmakordselt – P. K.).

Teeleht põlluveerel
tugev nagu raja aampalk,
nagu tala,
ei varise kokku,
kui pulstunud juustega suvi
komberdab sügisele vastu,
määrdunud pohlapõll ees,
süda rõõmu täis
sügise sünnist.

See on kirjutatud kaks aastat tagasi, aga ma oskaks veel paremini. Te ei mõista? Ütlen teile, neis on üks viga. Vaata, kui sa võtad klassikute luuletuse, siis ühest piisab. Aga minu omi peab kaks-kolm koos lugema, siis tuleb luuletus kokku. Tihedust, sügavust on vaja juurde luua.

Kui aga nüüd selle siin avaldate, siis on see kui üks hell akord…

Taimed aga, millest luuletuses jutt, need on mu Sompa karjamaa – mul on see nii tugevalt meeles. Üldse on mul sõnadega tekkinud nüüd täitsa imelik tunne ... justkui keegi ütleb mulle ette, mina panen lihtsalt kirja. Sõnatunnetus antakse meile ju kõrgemalt poolt.

Elan õhtuni

Teate, ma viskasin oma proteesid ka ära, et siis ei taheta mind esindusinimeseks. Aga nad ikka tahavad…

See aeg on möödas, kus ma ette mõtlesin. Elan vaid päeva korraga, siis tean, et elan õhtuni. Huvitaval moel on nii kindlam tunne. Kaugemale mõeldes tekib kahtlus … kas ikka. Rõõm aga on me juures alati, kui me lubame tal olla.