Elutööpreemiale on sel aastal esitatud lausa kolm lastekirjanikku: Aino Pervik, Ira Lember ja Heljo Mänd. Ehkki kolmest prouast kaks võivad peagi tähistada (Mänd veebruaris, Lember mais – P. K.) oma 90 aasta juubelit, ületas lastekirjanduse teerajajaks nimetatud Mänd sel nädalal uudisekünnise hoopis seetõttu, et jäi veidra viperuse tõttu preemiale kandideerijate nimekirjast sootuks välja.
Arter juhtus oma juubeli-intervjuusooviga just sündmuste keerisesse ja nii sai Heljo Mänd, kes meile nii värvikalt sadades raamatutes laste igapäevaelu ja mängudemaailma kirjeldanud, nüüd hoopis ennast, oma elu ja tänast olemist avada.
Kanged näpud ja suur sügavus
Minu sõrmed ei tee enam palju midagi, nad on kanged. Kirjutada saan, aga mitte midagi muud ei tee. Mul ei ole enam jõudu väljas ka käia. Külalisele vastu tulen aga ikka ise. See pole pingutus, vaid rõõm. Elule ei tohi ju alla anda.
Võib-olla ma ei olekski nii vilets, kuid paar aastat tagasi kukkusin, murdsin parema käe ja õppisin vasakuga kirjutama. Need kaks aastat on mind jälle muutnud. On sundinud igapidi rohkem mõtlema, sõnades sügavust otsima.
Kõiki oma argitoimetusi teen aeglaselt ja rahulikult, kui vaja, magan, kohe mitu korda päevas. Aga ma ju ärkan ka juba kolmest ja magama lähen kaheksa paiku õhtul. Olen eluga rahul. Ehkki see, mis eelmisel nädalal ühe ajakirja kaane peal minu pildiga oli – see pealkiri oli kohutav. Mu esimene lapselaps, ta on peaaegu sama vana kui minu noorim laps, ütles seepeale, et ma olla nüüd kõigile hoiatuse andnud: enne ära ei sure, kui elutööpreemia kätte on antud. Tegelikult pisut olen ärev küll, mitte preemia pärast, vaid… Kas te teate, kui paljud on just juubeli eel või kohe pärast seda manalasse varisenud? Ma tean kohe mitu nimetada. Oh, saaks see juubel juba mööda.
Heljo ja nukk Evi koos ema ja vanaemaga.
Foto: erakogu
Õnneks saan kirjutada. Just eile käis Sinisukk [kirjastus] ja tõi kastiga uusi raamatuid signeerimiseks. Mul ilmus nüüd just tervelt kolm uut teost. (Sh täiskasvanute luulekogud «Polaarmaja» ja «Sinine suvi», mis on pühendatud poetessi 90. sünnipäevale – P. K.) Neist üks on miniatuuride kogu «Elukaarel». Selle raamatu peategelane on minu kodutänav ja kõik need inimesed, kes siin elanud on ja elavad. Üks neist on minu tänane ainus sõbranna, kelle mees Hugo Rennik projekteeris meie kodumaja siin, see oli Hugo esimene töö.
Elus juhuseid vist ikka ei ole, näiteks ka see tänav, kujutage ette, ristub tänavatega, mil nimeks Sihi, Vabaduse, Valguse, Lootuse, Edu ja Serva. Mina olengi siin servas nüüd oma kaarega juba, edasi hakkab mets...
Mu tänav on mulle tagasihoidlikkust õpetanud, sest siin on olnud meie kahe presidendi Meri ja Rüütli kodumajad. Siin on elanud poliitikud Jakobson ja Käbin. (Paus)
Kaare tänavata ei oleks ma mina, seda väga mitmes mõttes. Siia saime me kord krundi ja hakkasime abikaasa Romaniga maja ehitama, siin kasvasid me lapsed … Ja mul ei ole isegi haridust, sest mis see sõjaajal käidud kool siis ära oli, mõned kuud millal ja kuidas juhtus. Julgen öelda, et mul ei ole elus ikka mitte millelegi annet – ma ei oska joonistada, õmmelda, ehkki pärast sõda, kui polnud mitte midagi saada, tegin lastele kleidid ja püksid selga-jalga. Ma ei ole isegi hea perenaine, sest toiduga mängida ei osanud. Perele süüa tegin aga ikka. Elu on sundinud tegema. Aga nagu sain oma luuletuste eest esimese honorari, jäid kõik igapäevased asjad mu elust kõrvale.