Sisukord
Arvamus
Postimees
03.02.2016
Eesti USA neljakordistab kulu Euroopa kaitsmisele Horoskoop Mälumäng Palju õnne Dilbert Muinsusametnikud välja, elamusmuseaalid asemele Male Eesti leidis ühe pagulaskandidaadi Eesti nõudis Pärnumaal taksojuhi tapnud mehed välja Eesti eksperdid ei võta BBC sõjamängu tõsiselt Maanteeamet viib kiiruskaamera sõitma Tagakülg Tallinn Music Week kolib õue Eesti lühiuudised Eesti vanim inimene: «Kahetseda pole mul midagi» Oliver Kruuda piimatööstusele terendab pankrot (12) Majandus Aasta ettevõtja Jevgeni Kabanov: terve mõistus päästab Eesti (1) Majanduse lühiuudised Bigbanki krediitkaart osutus kiirlaenurakenduseks Oliver Kruuda piimatööstusele terendab pankrot (12) Välismaa USA neljakordistab kulu Euroopa kaitsmisele Euroopa ehitab uut kosmoseraketti Taani teatri migrantidest näitlejad peavad riigist lahkuma (7) Hillary Clinton võitis napilt, Trump põrus ootamatult Rahu-Nobelile esitati nii paavst, Trump kui ka afgaani naisratturid Välismaa lühiuudised Arvamus Vastukaja: Eesti ametnikukesksus, töövõtjate kaasatus, maksud kaupades ja teenustes Margus Tsahkna: eestilik põikpäisus viib sihile (16) Andres Koppel: kas kahtlaste teadusartiklite avaldamine rämpsajakirjades on kahjutu? Postimees 1937. aastal: Tõnissonile öeldi «ei» Juhtkiri: üksnes sõprade raud meie rahu ei kaitse (2) Kadri Hansalu: ettevõtjad, ümberpöörd! (4) Erkki Bahovski: Odini sõdalased tekitavad huvitavaid küsimusi (6) Kultuur Kultuuri lühiuudised Fabula tihendab konkurentsi e-raamatu laenutuse turul (2) Alanud on «Tõe ja õiguse» aasta Teismeliste seitse surmapattu (1) Kuidas rääkida maksuametnikuga luulest Sport Spordi lühiuudised Jalgpalli Meistrite liiga klubi saatis Eesti koondislasele ametliku kutse Eesti erilisim koondis näitab end kodus Siberi klubiga hätta jäänud Rock jäi kõrgest eesmärgist väga kaugele Tammjärve hooaeg jäi puugihammustuse tõttu pooleli Tallinn Muinsusametnikud välja, elamusmuseaalid asemele Tarbija Mõõduvõtt siseterviserajal: maratonimees versus pankur Lihtne nipp, et istuv eluviis ei tapaks Tartu Lagunevate koolimajade all tiksub halastamatult ajapomm Tartu laululava katus nõuab kiiret remonti Abilinnapead: peab remonditempot tõstma Arstid sõidavad uurima Hue lapsi Nõo ootab läbirääkimisteks haldusreformi seadust (1) Armastust ja kirge põhjustab klaver Meelelahutus Koomiks Sudoku

Margus Tsahkna: eestilik põikpäisus viib sihile

4 min lugemist
Margus Tsahkna. FOTO: Mihkel Maripuu

Peab püstitama oma sihid ja prioriteedid ning mitte laskma neid kellelgi teisel otsustada või üritama meeleheitlikult kellegi teise moodi olla. Just Eesti omanäolisuse hoidmine tagab Euroopa ime – erinevate kultuurrahvaste ja riikide summa, kirjutab IRLi esimees Margus Tsahkna.

Tartu rahulepingu aastapäeva puhul on õige aeg rääkida Eesti tulevikust. Või õigemini, suuri ja julgeid sihte saame seada siis, kui me teame, millele meie rahva enesemääramine toetub. 96 aasta tagasi Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahuleping ei lõpetanud üksnes Vabadussõda ega määranud Eesti idapiiri. See leping kannab endas kogu seda iseseisvustahet, mis täna on sama päevakohane kui sada aastat tagasi. Tartu rahuleping on meie rahvusriigi sünnitunnistus, mida läheb meil vaja ka tulevikus. Kreml on üritanud seda korduvalt tühiseks kuulutada, ja kuigi suure hulga selle sätteid on aeg kõrvale lükanud, on peamine alles – Venemaa tunnustus Eesti iseolemisele.

Meie riigi tuleviku määrab ära eelkõige meie tahe. Kui me tahame olla vabad, iseseisvad, oma kultuuri ja keelega, ainult siis on võimalik sellele ka oma tulevik rajada. Nii oli see sada aastat tagasi, kui sai alguse Eesti Vabariik, ja nii on see ka täna. Olla seesama salapärane metsarahvas oma hingemaal, kellest kirjutab Valdur Mikita.

Tuletaksin siinkohal meelde Jaan Tõnissoni sõnu 1905. aastal ilmunud kirjutises «Mis sotsiaaldemokraatiast arvata», kus Tõnisson selgitab Marxi õpetust ning on veendunud, et seda Eestis rakendada ei saa, sest «iga eestlase sügavam südamesoov on kord iseseisvaks, oma peavarju, oma kodu ja kollet saada. Iga moonamees, iga põllutööline ja maata inimene ihkab hingemaa järele». Selle sügavama südamesoovi ning hingemaa-ihaluse nimel valati verd mitu korda suurema vaenlasega võideldes ning saavutati oma riik.

Tartu rahu aastapäeval tahan juhtida tähelepanu mõnele Jaan Poska mõttele, mis on praegugi aktuaalsed. Esiteks, et selle lepinguga otsustab Eesti esimest korda 700 aasta jooksul ise oma saatuse. Sest olgem ausad: Tartu rahuleping sõlmiti toonase Euroopa suurriikide tahte vastaselt. Meid ei nähtud iseseisva rahvusriigina oma eneseteostust ellu viimas, vaid pigem kui ühte rahvusvahelise poliitika  etturit, kelle ülesandeks oli Nõukogude Venemaad sõjaga kurnata. Seda enam tuleb tunnustada meie riigimeeste tarkust ja enesekindlust, et Tartu rahuni jõuti. See tuletab meelde ka olukorda meie iseseisvuse taastamise ajal, kui NSV Liidu lagunemise kartuses meie iseseisvuspüüetele sõnu peale loeti. Kuid siiski oli meil olemas pidurdamatu tahe saada vabaks, mitte Euroopale meeldida.

Mart Laar on kinnitanud, et pea kõik Eesti suured reformid ning programm Isamaa 1.0 viidi ellu lääne soovitusi eirates. Eestile tõi ka siis edu põikpäisus ning iseotsustamine. Soovitusi üritatakse meile siiamaani jagada. Meie põikpäisus ei tähenda aga seda, et oleme Euroopale vastu. Kui näeme algatusi, mis kahjustavad meie ühiseid huve, on meie kohus see ka ausalt välja öelda. Tegelikult seda isegi oodatakse, kuna me ei ole oma tervemõistuslikkust hambutuks lihvinud. Viimaseks näiteks on Euroopa Komisjoni relvadirektiiv, mida tahetakse kiirkorras jõustada. Illegaalsete relvade liikumise kontrollialla võtmine on ka meie huvides, kuid mitte vaba rahva käest nende kokkukorjamine. 1940. aastal seda korra juba tehti. Komisjoni ettepanek puudutas eraisikutele mitmelasuliste tulirelvade täielikku keelamist ning poolautomaatsete relvade üleviimist direktiivi sellisesse klassi, mille puhul saaks neile anda lubasid vaid eriti piiratud alusel. Valmistusime selle küsimuse arutlusele tulekul juba rusikat lauale lööma, et edasine arutelu Isamaa poolt blokeerida, kuid selle järele polnud vajadust. Valitsuse seisukoht komisjonile oli üksmeelne ja selge: me ei toeta relvade rahva käest ärakorjamist. Väike samm vahest, kuid Tartu rahu aastapäeva vääriline.

Sest teine Poska mõte, millel tahan peatuda, on hinnata saavutatud rahu, kuid hoolitseda riigikaitse eest. Õnneks oli see üks Isamaa 1.0 peamisi osi. Mul on hea meel, et julgeolekupoliitika põhimõtetes oleme suutnud kokku leppida. Ega see kaks protsenti kaitsekulutusi tulnud kergelt. Majanduslikult rasketel aegadel oli nii mõnelgi poliitilisel jõul kiusatus populaarsuse nimel see raha pigem ühekordseteks pensionitõusudeks kulutada või palgaarmeele üle minna. Täna võtame iseenesestmõistetavalt, et meie liitlaste sõdurid on koos soomusvõimekuse ning hävitajate õhuturbega meie julgeolekut tagamas. See aga ei olegi nii iseenesestmõistetav. Alles mõne aasta eest hinnati meie julgeoleku olukorda piisavalt stabiilseks, et valitsuse otsust Ämari baas välja ehitada peeti kui mitte mõttetuks, siis äärmiselt riskantseks. Ometi julgesime selle vastu võtta. Samamoodi oli palju irvhambaid, kui meie kaitseminister kohtumisel USA kolleegiga tegi üleskutse tuua Balti riikidesse NATO baasid koos tankidega. Nüüd ei mahu need irvhambad enam tankisoomusele teineteise kõrvale selfide jaoks poseerima. 

Hullud eesmärgid, mis 1992. aastal Isamaa programmis 1.0 seati, on tänaseks reaalsus. Isamaa 2.0 saab sellele tugineda, kuid peab püstitama oma sihid ja prioriteedid. Ning mitte laskma neid kellelgi teisel otsustada või üritama meeleheitlikult kellegi teise moodi olla. See, et Isamaa 2.0 eesmärk on saada rahvana ja majandusena suuremaks, on meie endi otsus. Omanäolisuse hoidmine tagab just selle Euroopa ime – erinevate kultuurrahvaste ja riikide summa.

Lennart Meri on öelnud: «Me ei tohi unustada lihtsat tõde: Eesti riigi eksisteerimisel on mõte üksnes siis, kui Eesti territooriumil säilib emakeel ja selle kõneleja, eesti kultuur ja selle looja. See ja ainult see eristab Eesti riiki Läti riigist, Vene riigist, Brüsseli riigist.»

Teeks siis Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks sellele väärika kingituse ning lepime erakondade vahel kokku, et edaspidi seotakse kulutused riigieelarvest meie kultuurile kaitsekulutuste kombel kindla protsendiga rahvuslikust kogutoodangust. Meil on mitu aastat aega vaielda, kui suur see protsent võiks olla. Olgu kasvõi väiksem, kuid olgu. Tean suuremat osa vastuväiteid, mis sellele ettepanekule esitatakse. Isamaa 1.0 väidaks, et samal kombel tahavad kõik alad endale eelarvest kindlat protsenti saada. Isamaa 2.0 aga väidab, et kultuurile ja keelele kuulub meie põhiseaduses eriline koht, ta on sama oluline kui riigikaitse. Isamaa 2.0. pole ei Mart Laari ega Margus Tsahkna nägu, ta on Eesti nägu.

Seotud lood
    02.02.2016 04.02.2016
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto