Venemaal viimastel kuudel palju tähelepanu pälvinud Pjotr Pavlenski (31) sai eriti tuntuks pärast seda, kui naelutas end munandeid pidi Punase väljaku külge ja süütas FSB peamaja ukse. Kas tegu on terava sotsiaalse närviga loomeinimese või masohhistist hullumeelsega?
Esimest korda sattus Pavlenski avalikkuse huviorbiiti 2012. aastal aktsiooniga «Õmblus», kui ta punkansambli Pussy Riot liikmetele mõistetud vanglakaristuse vastu protesteerides endal Peterburis Iisaku katedraali ees suu kinni õmbles. 2013. aastal puges kunstnik Peterburi linnavolikogu ees okastraadikerasse, nimetades selle performance’i «Korjuseks». Ja veel aastal hiljem naelutas Pavlenski ennast «Fikseerimiseks» nimetatud performance’i käigus munandeid pidi Moskvas Punase väljaku külge. Kunstnik ise selgitas oma teguviisi protestiga Vene ühiskonna poliitilise passiivsuse ja üleüldise apaatia vastu, teatades, et Putini režiim on haaranud ühiskonda just sellest õrnast kohast ning et viimane isegi ei «piiksunud».
Järgmise, 2014. aasta sügisel toimunud aktsiooni käigus, mis sai pealkirjaks «Lahutamine», lõikas Pavlenski Serbski-nimelise Moskva psühhiaatriahaigla katusel noaga ära osa oma kõrvast. Sellesse haiglasse suleti nõukogude ja suletakse ka praegu, Putini režiimi ajal teisitimõtlejaid, ning Pavlenski sõnul oligi tema aktsioon suunatud psühhiaatria kasutamise vastu repressiivsetel eesmärkidel.
Mullu 9. novembril valas kunstnik bensiiniga üle ja süütas FSB peamaja ukse Moskvas Lubjankal. Mees arreteeriti sealsamas ja talle esitati Moskva Taganka kohtus süüdistus vandalismis. Pavlenski ise palus, et kohus kvalifitseeriks tema tegevuse ümber terrorismiks. Aktsiooni, mille ta nimetas «Ähvarduseks», põhjendas kunstnik sellega, et 140 miljonit Venemaa kodanikku ohustab KGBst põlvnev FSB, mitte mingi abstraktne terrorism.
Lubjanka ukse süütamine teenis Venemaal elavat vastukaja. Paljude arvates leidis Pavlenski õnnestunud kujundi: Lubjanka uksed kui põrguväravad. Tõepoolest, endisest nõukogude julgeoleku peamajast algasid kunagi tuhandete inimeste kannatused. Teiste hulgas on need uksed neelanud Raoul Wallenbergi, Ossip Mandelštami, Aleksandr Solženitsõni, krahv Esterhazy jt, juhatades sisse nende kannatused nõukogude koonduslaagrites.
Kes ta on?
Esiteks tuleb kohe mainida, et Pjotr Pavlenskile on viimastel aastatel tehtud juba neli psühhiaatrilist ekspertiisi ning kõik arstid on ta terveks tunnistanud. Pavlenski sündis 1984. aastal Peterburis ning omandas kodulinnas kaks kunstialast kõrgharidust, ühe klassikalises kunstis ja teise monumentaalses maalikunstis. Pavlenski on ka kahe tütre isa, tema elukaaslane ja laste ema Oksana Šalõgina on teda aidanud aktsioonide läbiviimisel ning naisega koos pani ta aastal 2012 aluse internetiprojektile «Poliitpropaganda».
Pavlenski aktsioonid on tõmmanud tähelepanu ka tema ja Šalõgina pereelule. Šalõgina on iseloomustanud nende kooselu kui mässu traditsiooniliste peremudelite ja -väärtuste vastu. Kunstnikepaar elab korteris, kus puudub mööbel, ning nagu teatas Šalõgina Radio Svobodale antud intervjuus, naudivad nad abikaasaga vaba armastust, mis seisneb läbikäimises eri partneritega.
Mida ta tahab?
Igaühel on loomulikult vabadus arvata Pjotr Pavlenskist ja tema aktsioonidest, mida ta tahab. Kuid lühidalt oleks tarvis siiski selgitada tema tegevuse motiive ja konteksti. Oma aktsioonidega alustas Pavlenski Venemaal 2011–2012 levinud Putini režiimi vastase protestiliikumise harjal. Pavlenski on teatanud, et tema aktsioonide eesmärk ei ole mitte ainult heita väljakutse režiimile, vaid ka äratada vene ühiskonda. Iseasi on loomulikult see, et suurem osa ühiskonnast ei mõista Pavlenski kujundeid ega vasta seetõttu tema kutsele. Selles mõttes meenutab Pavlenski langevat tähte, mis põleb eredalt ja kiiresti, kuid mida märkavad vähesed.
Küsimusele, miks on kunstnik valinud just sellise väljendusviisi, on Pavlenski ise vastanud, et ühiskonnas on nüüdiskunsti suhtes levinud hoiak, et mingeid abstraktseid kujundeid ja kontuure suudab paberile kritseldada igaüks. Kuid aktsioonidega, mida teeb Pavlenski, igaüks hakkama ei saa, ning see ongi see, mis muudab tema poliitilise varjundiga performance-kunsti eriliseks. Selles osas tuleb kunstnikuga kahtlemata nõustuda ning see on teinud temast viimaste aastate tuntuima ja enim tähelepanu pälvinud kunstniku Venemaal.
Mida arvate Pavlenski aktsioonidest?
Valeri Solovei (professor, Venemaa välisministeeriumi Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi avalike suhete kateedri juhataja)
«Pavlenski viimast aktsiooni Lubjankal FSB peahoone ees võib lugeda tõeliselt kordaläinud poliitiliseks manifestiks.
Tema varasemad aktsioonid seevastu erilise intelligentsusega minu arvates ei hiilga. Pavlenski pälvis nendega küll palju tähelepanu, kuid mingit erilist mõistmist ja sümpaatiat need ühiskonnas esile ei kutsunud. Samas ma ei usu, et need aktsioonid kompromiteeriksid vene opositsiooni, kuna sellega tegeleb Venemaa riigile allutatud massimeedia iga päev ja iga tund. Selles osas ei muuda Pavlenski tegevus midagi.»
Aleksandr Sotnik (Moskva sõltumatu ajakirjanik ja publitsist):
«Pjotr Pavlenski on täiesti unikaalne nähtus. Tema kunstimaitse ja -tunnetus sobib tegelikult iseloomustama vene ühiskonnas toimuvat ärkamist koomalaadsest unest. Minu meelest on Pavlenski kunstnikuna piltlikult öeldes uue lehe pööranud ja sellele lehele on suurte tähtedega kirjutatud «PROTEST».
Tema varasemate aktsioonide sisuks olev enesepiinamine peegeldas ebainimlikku kannatust ning vaikivat meeleheidet. Oma Lubjanka-aktsiooniga leidis Pavlenski suurepärase kujundi: leegitsev FSB peamaja uks kui värav põrgusse. Selle aktsiooniga muutus minu suhtumine temasse kui kunstnikusse. Sellised aktsioonid tekitavad võimudes hirmu, Putini režiim on hukule määratud, kuid üritab maad ja rahvast oma haardes hoida kuni lõpuni.»