Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Elama peab

Eesti ajakirjanikud Moskva Kremlis tsaarkahuri juures. FOTO: Erakogu

Toimetuses on alati joodud. Ajalehte ei saa kaine peaga teha, tavatses öelda tegevtoimetaja Voldemar Känd, ja tal oli tuline õigus. Esimestest tööpäevadest alates omandas Ahto Tõru selle lihtsa tõe. Nüüd oli Tõru mitu kuud reporteri ametit pidanud ja söandas ennast juba kogenud sulerüütliks pidada. Hilistel pärastlõunatel oli tema kui talituse kõige noorema liikme kohustus üle Raekoja platsi Kaarmanni poodi õlle järele lipata. Alles siis, kui pudelid olid lahti korgitud ja esimesed sõõmud võetud, läks lehetegemine päriselt lahti.

Tellijale Tellijale

Seekord oli leht tavalisest paksem. Ega olnud see üldse mingi tavaline leht. Kostjal, vanal Pätsul, on sünnipäev. Et see vana puuk ka ükskord ahnusest ja upsakusest lõhki ei lähe, irvitasid ajakirjanikud ning vihtusid palehigis vabariigi presidendi auks ja kuulsuseks tähtpäevalugusid vorpida. Et need peavad ühed magusad ja mokkamööda lood olema, oli ütlematagi selge.

Ahto Tõru käes käis kirjutamine kähku, poisil oli lahtine pea ja nobedad näpud, jutt jooksis nagu siidiniit. Õlu ei teinud teda uniseks nagu papi Kändu, kes töö juures nii mõnigi kord suikuma jäi, nii et pea käis tonks ja tonks vastu kirjutuslauda. Juba enne keskööd oli Tõru päevatöö ladumisele saadetud ning tubli noormees võis kolleegidele, kes ikka veel palehigis tinti piinasid, mütsi kergitada ja head ööd soovida.

05.02.2016 08.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto