/nginx/o/2016/01/05/4853315t1h2ae9.jpg){kind=small}
Eesti jõusaalides elatakse tõelist kaksikelu. Kangisaalid on täis mehi ja naisi, kes näevad kurja vaeva, et lihased võimalikult suureks pumbata. Selle vahele imetletakse end peeglist, tehakse fotosid ja videoid ning vahepeal rüübatakse šeikerist valgusegu. Välja ei paista aga see, et osa neist inimestest üritab teha oma trenni veel tõhusamaks. Algajamad võtavad sisse tablette, kogenumad süstivad ennast. Ained, mida sisse süüakse-süstitakse, on enamasti sügavalt tundmatut päritolu.
Kuidas sellised ained Eesti jõusaalidesse jõuavad? Raske öelda, sest rahvusvaheline kogemus näitab, et dopingainete vedamisega vahele jäänud inimesed ei tee võimuga koostööd. Miks? Sest spordidoping on rahvusvaheliselt organiseeritud kuritegevus, mida kardetakse rohkem kui riiki, sest tagajärjed võivad olla hirmsamad.
Kui aastaid võisid eestlased elada illusioonis, et Eesti sportlased dopingut ei tarvita, siis viimaste aastate juhtumite päevavalgele tulek on hakanud seda usku murendama. Ent juhtumid, kus inimesed oleks dopingainetega vahele jäänud politseile või tollile, on harvad. Maksu- ja tolliameti (MTA) narkotalituse juhataja Raul Koppelmaa sõnul on varasematel aastatel avastatud üksikuid juhtumeid, kuid kaks kõige suuremat lasti saadi kätte eelmise aasta juunis.
Esmalt üritas juuni alguses üks mees viia madratsi sisse peidetuna Soome tohutu koguse dopingaineid: saadetises oli 9540 ampulli, 100 pudelit ja 1400 tabletti. Tasub meeles pidada, et ühest ampullist peaks tarvitajale piisama mitmeks nädalaks.
Ent kui temal ei läinud õnneks, proovis tema lähisugulane juuni lõpus veel kord. Samuti sõiduautoga Soome sõites, sedakorda oli last alkoholikastide vahele peidetud. Tolliametnike saagiks langes 1009 pudelit, 150 ampulli ja 198 pakki ravimeid.
Koppelmaa sõnul ei saa nad veel öelda, kes vahele jäänud inimesed olid, sest asi on kohtueelses menetluses prokuratuuri uurida. Karistus, mis dopinguvedajaid ees võib oodata, ulatub rahalisest karistusest kolmeaastase vangistuseni. Kindlasti on rahaliseks karistuseks ka see, et dopingainete ostmisele kulunud rahast jäävad nad nüüd ka ilma. Ained aga lähevad hävitamisele.
Kuigi selle lasti tooja isikut meile ei avaldatud, lubas MTA meil tutvuda Eesti kõige suurema dopingulastiga. Et lastist paremat ülevaadet saada, palusime endaga kaasa Eesti tuntuima dopinguvastase ja spordibioloogi Kristjan Pordi.
Ainete hulk, mis meile tollilaos vastu vaatas, oli hirmuäratav, sest vahepeal tundus, et Koppelmaa jääbki meile ampullide ja tablettidega kaste ette vedama.
Kastides on ilusates pakendites dopingained: stanosolool, nandroloon, metaan, testosterooni eri vormis. Pakenditel ilutsevad kaubamärgid. Kuid see on vaid pakend. Mis aineid pakendid tegelikult sisaldavad, teavad vaid need, kes need kokku on keeranud. Kristjan Pordi sõnul ei tasu lasta end ilusatest pakenditest petta, sest nende tootmine on jõukohane garaažikeemikutelegi.
Port osutab, et isegi sarnaste ainete pakendid on väga erineva trükikvaliteediga. «Loomulikult, kõigil võib seda juhtuda, aga kõrgkvaliteediga firmades juhtub seda ääretult harva. See pigem annab vihje, mis päritolu ja mis kvaliteediga need tooted on,» sõnas Port. Tõenäoliselt on need toodetud kuskil Ida-Euroopa endistes tabletivabrikutes.
«Näiteks apteegi kogu tarneahel on kontrollitud. Ained tulevad ravimifirmast ja kogu tee on dokumenteeritud. Musta turu kauba kohta võib kindla peale öelda, et mitte keegi ei tea, kust see tuleb,» sõnas Port.
Jah, võib loomulikult juhtuda, et aineid on müünud ka korralikud ravimifirmad, kes on musta turu vastu üsna sõbralikud. «Aga on lugematu arv näiteid, et segusid teevad garaažifirmad ise. Suurbritannias on tehtud üks dokumentaalfilm, kus kaks meest garaažis segavad labidaga segu kokku,» rääkis Port.
