Sisukord
Arvamus
Postimees
10.02.2016
Eesti Mälumäng Palju õnne Male Dilbert Horoskoop Välisministri kabinetti saab pealt kuulata (3) Eesti lühiuudised Tagakaas Briti saatkond võttis Eesti HIV-ennetuse oma südameasjaks Ekspert nimetab laevade hinnaerinevust kummaliseks Sulailm on Pärnu rannas loonud jäist ilu Albaania pere saatus selgub täna (7) Majandus Majanduse lühiuudised Swedbank vallandas juhi päevapealt Soomlased alustasid Megastari koostamist Jan Mayer: reisilaevaehitus on väga kliendikeskne Välismaa NATO kaitseministrid valmistuvad Varssaviks Baieris kihutasid reisirongid üksteisele otsa Välismaa lühiuudised Arvamus Heili Klandorf: appi, äpp! Postimees 1939. aastal: tervitusi ja õnnitlusi Wabariigi Presidendile Veebikommentaarid Mart Raudsaar: et saada riigireformi 1. juuliks (3) Juhtkiri: need hinnalised infokillud Kaspar Oja: majanduskasvu alahindamisest pessimismispiraali? (4) Kultuur Eesti kirjanduse pärast muret tundma ei pea Berliini festivali avavad vennad Coenid Sport Uue korvpalliliiga eelarve kuivas kokku Keenia ähvardab olümpiamängudest loobuda Spordi lühiuudised Nullist tehnika selgeks õppinud Ksenija Balta on ametlikult tagasi Rahas suplevad hiinlased sukeldusid jalgpallimaailma Nädalavahetusel selgub hokikoondise tegelik sisu Tarbija Troopiline tõbi tuuakse reisilt kaasa Lõunamaareisi eel küsi nõu arstilt Reisimeditsiinist ränduri silme läbi: suurema kodutöö peab ikkagi ise tegema Tartu Eralasteaed pidi linnale tagastama osa toetusest Talisurfarid kihutavad Võrtsjärvel Endise trükikoja ruumidesse kolis joogakeskus Raehärra kabel pääses riigi avariitööde nimekirja Koolipoisi kolm toob tarkade naiste ülekaalu (1) Tšernobõli veteran kogub toonaseid pilte Meelelahutus Koomiks Sudoku

Veebikommentaarid

4 min lugemist

Kommentaarid Maarja Vaino artiklile «Neli tähelepanekut kenderiaanast», PM 9.02

Kunnuse ja Lobjaka vestluses pakkus esimene välja piiride hägususe idee. Lobjakas ei võtnud kahjuks vedu. Oli tähtsamaid asju ajada, ma mõistan.

Seksuaalsus on piiride kompamine ja ületamine, nende hajumine ja teiseks saamine. Kiiresti kaugemale minnes ja paljut vahele jättes võiks küsida, et kes küll tahaks kellelegi sellist valu ja kannatust põhjustada, nagu sünnitamine paistab olevat. Oma «mõistuslikus» elus kogemegi tõenäoliselt varem just seda piiride ületamise viisi, valu ja vägivalda. Uute oskuste omandamise käigus, ülekohtu, õnnetuste, juhuslike vigastuste, kiusamise jms näol. Kõik võib väga valesti minna, kuigi enamasti ei lähe.

Roberto Bolagno postuumselt ilmunud «2666» käsitleb lihtsustatult öeldes tühisust ja kurjust «loomaliku» või – kes seda teab? – lõpuni inimliku loojaande taustal. Viis paksu raamatut oleksid Bolano soovil ilmunud erinevate raamatutena. Siis oleks «Peatükk kurjusest» olnud täiesti väljakannatamatu lugemine.

Algab tüdruku laiba leidmisega hoovist ning sellest, mis temaga juhtunud oli, räägitakse hiljem ja see pole kuigivõrd erinev U.12 kirjeldatust. Peatükk on umbes 250 lehekülge pikk.

Kui me nüüd peaksime millegi sarnasega ise kohtuma, siis – olles Kenderit lugenud –, teaksime me üsna täpselt, mis võib selliste tagajärgedeni viia. Andumine täiskasvanutele lubatud hardcore pornole pole ohutu, uimastid pole ohutud. Aga kõige tõenäolisemalt kohtab säärast vägivalda sõja ajal. Vägivald naiste, võõraste, nõrgemate vastu ning teiste inimeste, teiste riikide alamasse rassi paigutamine või inimlikkusest ilmajätmine viib lõpuks just nende hukkumisele, keda kohus Kenderit süüdistades päästa tahab. Kahe-kolme viimase aasta välis- ja sisepoliitiline suunitlus aga lausa tormab sõda õigustama ja selleks valmistuma. Islamiriigi võitlejaid nimetatakse Postimehes pühasõdalasteks.

Mis iganes kurja see teos teha võinuks, seda me ei tea. Juba toimepandud kuritegu on aga see, et ta on vägivaldselt välja rebitud kultuuri- ja tekstiloome keskkonnast, mis oleks vabalt suutnud oma tööga toime tulla. Ja peab seda nüüd ikkagi tegema kohtust hoolimata. Raua needmine. Kes ta nüüd oligi?

Riik ilmutab usaldamatust eesti kultuuri suutlikkuse, tema täiskasvanulikkuse suhtes.

Jaan Saks

Suur tänu, Jaak Saks. Bolagnoga ühes kommentaaris olla on suur au. Ja need sõnad, mis sa ütled «väljakannatamatu lugemine» on just täpselt see, mida esimesel tasandil U12 olla püüab. Muidugi edaspidi, ajas lahustunult, kui värskete uute sõnade kõla on tuhmunud, kui laused ei ole enam lõikavad, tulevad satiir, anakronismid jm appi, et tekst hakkab töötama iseenda paroodiana, lugemishirmude naeruvääristajana.

Teiseks see, et U12 tegevus toimub tõesti sõjaeelses ühiskonnas, mis on ehitatud kvaasi-apartheidile, kus eestimeelsel, eestikeelsel, raharikkal mehel on tohutu võim. Just selline on poissmees. Sõjatrummi taotakse üha kõvemini, selliste meeste võim sõjaolukorras on veelgi suurem, asi saab olema palju koledam.

U12 on triloogia teine, keskmine osa. Esimene osa on Inim-inetus. http://nihilist.fm/inim-inetus/ See tegeleb kõige koleda ja inetuga, mis on inimeses, mis on inimlik. U12 on kurjusest (tõlkes evil). Sellest, kuidas Saatan valitseb maailma läbi kustutamatu kiima ja raharikkuse ning võlasuhte. Kolmandat osa ma praegu pigem ei avalda.

Ja viimane repliik siis Vaino loole. Mismoodi ühiskonnas laste seksuaalne väärkohtlemine tabu on, kui üle kolmandiku lastest julgeb tunnistada, et seda kogenud on? Tabu on sellest rääkimine. Ja minu kohtuasi võib sellest rääkimise veel rohkem võimatuks teha. Üsna jube on kujutleda Lea Pähklit kuskil keldris pakkumas kellelegi oportuniteeti või kokkuleppemenetlust, kuna see kirjutas, mis temaga tehti, kui ta laps oli. Muidugi, juhul kui ta suudab selle kirja panna ilusti, nagu Lolita minajutustus, nauditavalt, kaunilt, siis vast probleeme ei tule. Jälk kujutelm, kas pole.

Kaur Kender

Antud juhul põrkus hägusaks muutunud kirjandus kokku sellise žanriga nagu karistusseadustik. Seadused esialgu nii hägusad ei ole. On selged kriteeriumid, millest lähtutakse ja mille põhjal inimesi süüdi või süütuks mõistetakse. Nii et Kenderi juhtumi puhul ei ole põhjust rääkida kirjanduse tõlgendamisest, vaid seaduste tõlgendamisest. See on aga juristide, mitte kirjandusteadlaste töö. Selle juhtumi fookuses ei ole kirjanduse piirid, vaid seaduste piirid.

Mihkel Kunnus

Kaur Kender: «Mismoodi ühiskonnas laste seksuaalne väärkohtlemine tabu on, kui üle kolmandiku lastest julgeb tunnistada, et seda kogenud on? Tabu on sellest rääkimine.»

Rääkimine ei ole. Räägitakse palju, pedofiile aetakse taga, lapspornoga arvuteid konfiskeeritakse, skandaalid on vangivalvuritest ja Meolatest katoliku kirikuni.

Maarja Vaino ei räägi pedofiiliast RÄÄKIMISEST, tsiteerin rõhutusega: «Tõeline halb, mida praeguse Kenderi protsessiga võidakse teha, ei puuduta mitte ohtu sõnavabadusele, vaid ohtu murda lapse pornograafilise KUJUTAMISE tabu.»

Ja kui sa arvad, et oma filigraanse kunstmeistritööga raporteerisid ühiskonda sellisest unikaalsest avastusest, et laste vägistamine on üks kole ja paha asi, siis ma degradeerin su sotsiaalse arenguastme põhikoolist algkooli.

Mihkel Kunnus

Arusaamad tabudest ja vabadustest on ajas ja ruumis muutuvad. Omal ajal võis saada tuleriidal põletatud isegi maailma lapikuse eitamise eest. Inimajalugu on ikkagi üksikindiviidi vabaduse määra suurenemise ajalugu, kuigi ka selles osas on olnud perioodilisi tagasilööke. Vabadus aga seisneb mitte ainult õiguses olla ise vaba, vaid ka õiguses nõuda teistelt oma vabaduse austamist.

Kõige lihtsustatumalt võib väita, et liberaalne maailmapilt näeb ette sõna- ja väljendusvabaduse lõppemise seal, kus algab teise inimese õigus mitte saada selle vabaduse kasutamisega kahjustatud. Just sellel eesmärgil on ka kõige demokraatlikumad riigid leidnud, et laste ärakasutamine pornograafilise teose loomisel on karistatav riigi sunnijõuga.

Jutt saab aga siin olla konkreetsest elavast inimesest, keda sellega kahjustatakse, mitte väljamõeldud kirjanduslikust tegelaskujust. Inimõigused ja nende riiklik kaitse on inimestel, mitte skulptuuridel ega virtuaalsetel tegelaskujudel. Eesti võiks olla jõudnud sellisele arenguastmele küll, kus reaalsetele inimestele tahtlikult põhjendamatute kannatuste tekitamise eest tuleb vastutada, aga väljamõeldud tegelaste kasutamise eest ilu(kole)kirjanduses mitte.

Praegu on meil paraku tegemist olukorraga, kus konkreetse inimese mõnitamine ja kahjustamine avalikus inforuumis ei too enesega kaasa mingit sekkumist riigivõimu poolt, kuid kirjanduslik tegevus toob kaela kriminaalsüüdistuse. Ja see ei ole õige.

Rein Lang

Suur ja veel suurem tänu selle artikli eest. Selge, loogiline ja inimlik.

Lauri Vahtre

Inimene pole kunagi eksisteerinud väljaspool kultuuri ja tabud on kultuuri oluline osa. Mis uus on, on sellest arusaamise puudumine.

Tiit Kärner

Tabuteksti osundades: teie päralt on taevariik (& laigid). Ülejäänutele jääb see, mida võiks eluks nimetada & diskursiivne ruum, kus veel lootust positiivsele inimlikule üllatusele. Jaan Saksa kommentaar on oma žanris vähemalt selle aasta tekst -- vaadake kas või kirjaniku reaktsiooni. Vaino kordab loetavas vormis (kuigi nummerdamise appivõtt pole kunagi hea märk) põlvenõksu-käibetõdesid & mingit uut ega laiemat horisonti siit ei avane. Saks saab veerandil pinnal hakkama millegi hoopis mõtlevapanemaga. millega ma tingimata ise kõiges ei nõustu, aga mida mul on võimalik kvalifikatsioonita respekteerida. & veelkord: respekt, PM uus kommentaarium, õhuvahetus on rabav.

Ahto Lobjakas

Seotud lood
    09.02.2016 11.02.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto