Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andres Suik: Euroopa ei tule meid õpetama – 20 aastat inimõigusi Eestis

Andres Suik FOTO: Postimees.ee

Eestist vaadates võib ehk tunduda, nagu oleks inimõigused midagi kauget ja Euroopa poolt pealesurutavat. Tegelikult Euroopa ei tule Eestit inimõiguste alal õpetama ning see pole mitte üleskutse, vaid fakt, kirjutab kohtunik Andres Suik.

Esiteks, Eesti on selgelt osa Euroopast. Teiseks, nn inimõiguste Euroopa näol ei ole tegemist ühtse Euroopaga, vaid väga kirju riikide kooslusega. Euroopa inimõiguste konventsiooniga (edaspidi konventsioon) on liitunud 47 riiki, sh Venemaa, Aserbaidžaan, Türgi ja Ukraina. Arvestades Euroopa riikide suuri ning paratamatuid erinevusi pole mõeldav, et eksisteeriks üksainus jäik reeglistik, mille järgi kõik riigid peaksid elama. Mis ei tähenda, et Euroopal poleks teatud ühtseid inimõiguste alaseid väärtusi.

13. märtsil 2016 möödub 20 aastat Euroopa Nõukogu (EN) liikmelisusega seonduva konventsiooni ratifitseerimisest Eestis. EN-l on praeguseks 47 liikmesriiki. Euroopa riikidest ei kuulu EN süsteemi üksnes Valgevene, Vatikan ja Kasahstan. EN eesmärk on süvendada oma liikmete üksmeelt Euroopa ühise pärandi aluseks olevate ideaalide ja põhimõtete elluviimisel ning hoidmisel. EN süsteemi nurgakiviks on konventsioon ja selle alusel loodud Euroopa inimõiguste kohus. Seega ei dikteeri inimõigusi Euroopa Liit, vaid Eesti on ammu enne Euroopa Liitu astumist otsustanud vabatahtlikult järgida samu inimõiguste põhimõtteid, mida on kohustunud järgima ka näiteks Venemaa ja Aserbaidžaan. Põhilisemate inimõigustena kaitseb konventsioon näiteks õigust elule, keelab ebainimliku kohtlemise, rõhutab karistamise võimalikkust ainult teo toimepanemise ajal kehtinud selge seaduse alusel, tagab omandi kaitse, õiguse era- ja perekonnaelu austamisele ning sõnavabaduse. Kõik need põhiõigused tulenevad ka Eesti põhiseadusest, konventsioon üksnes täpsustab neid õigusi.

Strasbourgis asuva Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) ülesanne tänapäeval on jälgida, kas liikmesriigid peavad konventsioonist kinni, ja pakkuda eelkõige üksikisikutele kaitset riigivõimu omavoli vastu inimõiguste rikkumiste korral. Tähtis on aga mõista, et EIK ei ole nn neljas kohtuaste. Sageli üritatakse Eestis jätta muljet, justkui poleks Eesti kohtute otsused lõplikud ja väidetakse pärast kohtuasja kaotamist, et «me läheme selle asjaga edasi Euroopasse». Kahjuks on «Euroopasse minek» ehk justkui edasikaebus Eesti kohtuotsustele üks levinumaid väärarusaamu, mis põhjustab paljude tagajärjetute kaebuste esitamist. Konventsiooni liikmesriikide, sh Eesti jõustunud kohtotsused on alati lõplikud. EIK on loodud inimõiguste tagamiseks, mitte juba riigis lahendatud vaidluste või süüasjade uueks lahendamiseks.

EIK võib sekkuda vaid väga piiratud juhtudel ning ainult pärast seda, kui kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud. Pole alust karta, et EIK kirjutaks Eestile ette, kuidas riigi sees oma asju korraldada või milliseid moraalselt «õigeid» valikuid langetada. Kui puudub ühtne moraali või eetika kontseptsioon, siis on riikidel võimalik inimõigusi järgides teha väga erinevaid valikuid oma ühiskonna vajaduste ja eripärade kohaselt. Euroopa riikide ja elukorralduse erinevus on täiesti loomulik. Sõltumata erinevustest on Eesti aga samavõrd Euroopa kui Prantsusmaa, Poola või Island. Ei ole olemas ühtset «Euroopa standardit» kõikides küsimustes ning konventsiooni eesmärk ei ole luua ühetaolisust ega detailseid regulatsioone. Lihtne näide: kuigi konventsioonis on sätestatud meeste ja naiste abiellumisõigus, ei taga konventsioon õigust lahutada. Kuid loomulikult ei keela konventsioon riikidel abielulahutuse seadustamist. Mis jällegi tõestab seda, et oma valikud peab Eesti ise langetama ja keegi «Euroopast» ei õpeta meid elama.

Pettuma peavad need, kes arvavad, et EIK kehastab kõrgeimat tõde ja õiglust. EIK lahendab küll tema ette toodud inimõigustealaseid vaidlusi ja on selles valdkonnas Euroopa kõrgeim kohtuvõim, kuid EIK ei anna abstraktseid hinnanguid õiglusele ega mõista kohut selle tavapärases tähenduses. EIK ei hakka kunagi sisuliselt menetlema kaebusi à la kas naabri aed on liiga kõrge või kas kuriteos kasutatud nuga oli ikka süüdistatava või kellegi teise käes. Selliseks detailidesse minekuks puudub EIK-l nii pädevus kui ka ressurss. Poleks mõeldav, et EIK oma 47 kohtunikuga (1 igast liikmesriigist) suudaks lahendada EN liikmesriikide ca 820 miljoni elaniku kõiki probleeme. EIK-le esitatud kaebustest lõpeb sisulise kohtuotsusega äärmiselt väike osa. Näiteks Eesti kohta tehti 2015. aastal vaid viis põhjendatud kohtuotsust. Ülekaalukas enamus kaebusi pole kas nõuetekohased või tunnistatakse EIK poolt juba menetluse algfaasis vastuvõetamatuks.

Eeltoodu ei tähenda EIK rolli alaväärtustamist. Üleeuroopalise inimõiguste kohtu järelevalve roll inimõiguste kaitsel on kahtlemata väga oluline. EIK on teinud ka Eesti suhtes mitmeid põhimõttelisi otsuseid ja EIK kujundatud printsiibid leiavad kasutamist Eesti kohtupraktikas. Kuid sellest ei tulene, et peaksime loobuma oma peaga mõtlemisest ja ootama juhiseid «ülaltpoolt». Eelkõige saab inimõiguste kaitse toimuda (ja peabki toimuma) riigisiseste kohtute ning ametkondade poolt. Konventsiooni osalised on inimõigusi järgides vabad oma elukorralduse üle ise otsustama. Ei ole olemas kindlat viisi, kuidas «Euroopas asju aetakse» või midagi «euroopalikult» tehakse. Pole mingit põhjust võtta passiivset positsiooni, justkui dikteeriks abstraktne Euroopa Eestile inimõigusi. Me ise olemegi Euroopa ja kujundame selle tulevikku, sealhulgas inimõiguste asjus.

10.02.2016 12.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto