Sisukord
Kultuur
Postimees
12.02.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Eesti lühiuudised Esikülg 12. veebruar Tänavakraaklus on jõudnud parlamenti (2) IT-mehe suur suu tõi talle kriminaalasja kaela Tembeldati töökohal kapo nuhiks (10) Majandus Arvato lubab arendajatele tipp-palka Suurvallandamine Keilas: käis pauk ära ja oli vaikne (2) Majanduse lühiuudised Ettevõtjad: täna PKC, homme keegi järgmine (2) Välismaa Välismaa lühiuudised Gruusia välisminister: poliitilises mõttes on suhted Venemaaga endised NATO muudab inimkaubitsejate elu raskemaks (2) Tegevuskava Gruusiale ei paista Arvamus Veebikommentaarid Päeva karikatuur Andrus Karnau: haldusreformi poliitiline risk (2) Margus Kurm: Kenderi jutu kirjanduslikul väärtusel pole karistusõiguse seisukohast mingit tähendust (63) Olev Remsu: paavst ja patriarh kohtuvad. Mis on selle sündmuse tagamaad? (7) Aarne Mäe: ilma sadamata kaptenite küla (1) Juhtkiri: alati valus koondamine (1) Postimees 1927. aastal: õppelaenude piiramisest Kultuur Jaan Kaplinski: Inimene on osalt ikka saladus, ka iseendale (3) Arhitekt Veljo Kaasik- pöörde tekitaja (1) Suri legendaarne raamatuillustraator Siima Škop Ülo Vilimaa värskendas meie balletti Riigi kultuuri-, spordi- ja teaduspreemia laureaadid Sport Spordi lühiuudised Norra hooldemees aitas Kalev Ermitsa MK-sarja etapil 19. kohale Korraldajate kiirustamine pani Sildaru kehva seisu Pärn: tean, et sellistes oludes saab sõita Miks toimuvad X-mängud Euroopas? Tarbija Mustamäel alustab tööd meelelahutuskeskus Katse: kas sõita Piiterisse bussi või rongiga Tartu Promenaadi väljaku idee ootab oma aega Ülikool plaanib omaette oleku tube (1) Idaringi pikendus tõi kõnniteeootuse Haridusuurijad: sookvoodid on hilinenud Laval seguneb kaks kauget aega Noormehed jääpurjetavad läbi elu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jaan Kaplinski: Inimene on osalt ikka saladus, ka iseendale

7 min lugemist
Elutööpreemia uudisest sai Jaan Kaplinski teada Madeiral, kus ta oma naise Tiia Toometiga puhkab. FOTO: Erakogu foto

Vabariigi Valitsus otsustas tänasel, 11. veebruari istungil kiita heaks riigi kultuuripreemiate komisjoni ettepaneku ning määras riiklikud kultuuripreemiad pikaajalise väljapaistva tegevuse eest Jaan Kaplinskile, Ülo Vilimaale ja Veljo Kaasikule. Kirjanik Jaan Kaplinskit nimetas esitaja SA Kultuurileht kõigi aegade üheks suuremaks eesti luuletajaks. «Kaplinski on mõtleja, kes pole kartnud vastuolu valitseva arvamusega ning ta on alati seisnud inimlikkuse ja loodusläheduse eest. Jaan Kaplinski on mänginud Eesti elus samasugust rolli nagu Voltaire, Lev Tolstoi, Jean-Paul Sartre või Jürgen Habermas oma ühiskonnas,» lausuti esildises.

Eesti riigi poolt tänavu elutööpreemiaga pärjatud Jaan Kaplinski mõjub juba ammu institutsioonina, koondades endas tegutsemised kirjaniku, mõtleja, esseistina. Kaplinski on kaasaja eesti kirjanduse esinduslikemaid autoreid, esitatud ka mitmel korral Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Olen paar korda varemgi Kaplinskit usutlenud, temast kirjutanud ning tänulik, et preemia saamise puhul nõustus üldiselt erakliku, kuigi oma blogis aktiivse kommenteerijana tuntud vaimuinimene Postimehe vestlus-intervjuuks. Teen seda ühtlasi enda nimel, olles lubatud kolleegina nii Kirjanike Liidust kui ka Riigikogu 1992 – 1995 koosseisu ühise saadikurühma liikmena teda sinatada.

-Alustan olemuslikust küsimusest – Kes sa oled, Jaan Kaplinski? Sest kõik tähistajad, millega sind ümbritsetud või ümbritsetakse, ja neid on kümneid,  kipuvad põrkuma sinult tagasi või libisevad maha. Jah, isegi need põhilised, «luuletaja, kirjanik, filosoof». Oled küll kusagil öelnud: omadusteta mees, loodetavalt mitte küll mõeldes Robert Musili peateost. Tabamatus nii enda kui ka teiste jaoks...?Vastata võiks ju piibellikult: olen, kes olen. Aga siiski...?

Ma ei julge öelda, et ma tean, kes olen. Inimene on osalt ikka saladus. Ka iseendale. Inimest ei saa, ei tohi lõplikult määratleda. Ka kirjanik, filosoof, luuletaja, teadlane on ennekõike inimesed. Siis alles rollid, elukutsed, rahvus, usk ja muu.  Mulle meeldis väga see, kuidas vanas Hiinas seda inimese inimlikkust ja selles kätkevat saladust mõisteti. Vaimuinimene oligi midagi hämarat, midagi, mida ei saanud määratleda, seletada. Ma ei ole ise püüdnud selline olla, kuid ilmselt olen parasjagu olnud. Olen püüdnud paljudest asjadest aru saada ja seda arusaamist väljendada, pole aga vahest leidnud viisi, kuidas seda kõige paremini teha.

-Ise võtan nimetada sind loojaks-meediumiks. On loojaid, kes on seda teadlikult. Loomine on nende ego, millega nad allutavad endale publiku. Ja on meediume, sattumuslikke loojad, kelle looming sünnib vahepealsuses ja kelle juurde tullakse/jõutakse. Arvan niisugused meediumid olevat Juhan Liiv, Ernst Enno, Jaan Oks, Karl Ristkivi, kaasajast Arvo Pärt. Kas sind häirib, kui sind selle nimekirjaga pikendan? Lisad ehk kedagi juurdegi...?

Meedium on hää sõna, meedium – vahemees, vahendaja. Mõte siis selles, et ei tee ise, vaid võtad, saad kuskilt ja annad edasi. Oma arusaamise, oma iseloomu, oma võimete ja võimetuse järgi. Loomist, loomingut võib vaadata, pöörates pilku sellele vahemehele, tema isikule, ent ka pöörates pilku kuskile kaugemale-kõrgemale. Sellele, mida vahemees ehk on parematel hetkedel näinud, taibanud, aimanud ja siis püüdnud edasi anda. Enda, J.K. kohast selles sinu nimekirjas ei oska ma midagi öelda. Mul on teine nimekiri, kus Eestist on näiteks Jakob Hurt, Gustav Suits, Juhan Peegel. Ristikivi ka, aga ennekõike vahest luuletajana.

-Oled elanud aastatelt keskmise elu, sisult aga elu, millest piisab jagada mitmele teiselegi ning jääb veel ülegi. Mis on need verstapostid, mida loed saavutuseks või kus oled seisnud teelahkmel või mida tahaksid unustada, kui see on võimalik?

Ma ei ütleks vist, et tahaks midagi unustada, aga sellist, mida kahetsen, mida tahaks olematuks muuta, on küll ja küll. Vahest see ongi vanaduse üks nuhtlusi: meelde tuleb aina enam asju, mida oled valesti teinud, mida aga muuta ei saa. Ei pääse endast, oma minevikust, oma isiksusest. Kuigi võibolla mõned pääsevad. Võibolla on kirjandus, nagu religioongi, midagi, mis selleks mingigi võimaluse annab, võibolla on luules võimalus elada teisiti, olla keegi teine. Vähemalt viivuks. Nagu olen kirjutanudki:

LAINE ÜKS LAULULAEVA

pilvede alla loopis

läbi see elu ja vaeva

viivuks valgened hoopis

viivuks katkevad rauad

seisad kesk vulavat vett

ümber avatud hauad

randmeil plaatinast kett

viivuks tiibadel püsid

taevas on sulamalmist

näed oma silmi ja küsid

vaimu tagasi salmist

-Ma ei varja, et oled kuulunud minu imetletavate  ringi. Nii on seda olnud mulle Juri Lotman, Toomas Paul, Hando Runnel.  Sinu enda imetletavategi ring on muljetavaldav, aga kuidagi vastuoluline. Leiad eeskuju, tahaksid lausa samastuda, aga siis distantseerud, koguni tõrjud. Nii on see läinud Uku Masinguga, keda vist ainsaks oma õpetajaks pead. Või kuidas?

Ma ei tea, kas olen kunagi kellegagi päriselt samastuda tahtnud. Õppida küll. Masing oli inimene, kellelt oli palju õppida. Olin temast algul suures vaimustuses, imetlesin teda, aga see imetlus vähehaaval vaibus. Eks tema ja tema käituminegi oli väga vastuoluline. Masing rääkis peaaegu kõiki inimesi taga. Vahel päris inetult. Aga õpetajaid on mul olnud mitmeid. Olgu teine teoloog Elmar Salumaa. Või Madis Kõiv. Või Ain Kaalep. Või Arthur R. Hone.

-Aga Masinguga jätkates, oma elu lõpus arvas ta mitte kuuluvat siia maailma – saadik Magellani pilvest. Võõrana siin oled sinagi sageli end tundnud. Kust see tuleb? Sünni vastumeelsus? Surma paratamatuse tajumine kättemaksuna sünnipatule...?

Mäletan seda, kuidas Masing seda Magellani pilvede luuletust ette luges. Kurb oli, et ta neidsinaseid pilvi, Linnutee satelliitgalaktikaid kunagi elus näha ei saanud. Mina Uus-Meremaal nägin. Aga eks temagi oli luuletaja ja vist oli see Marina Tsvetajeva, kes kirjutas Все поэты жиды – Kõik luuletajad on juudid. Liialdus, aga tabav liialdus. Luuletamine nõuab ju võimet või vajadust kõike teisiti näha ja mõelda, sellest siis vähemalt osa sellest võõrastuse tundest. Aga võõras olen olnud osalt sellegipärast, et pole ju päris eestlane, vaid segavereline, mujalt tulnu poeg. Ja mõnelgi puhul on seda mulle meelde tuletatud. Ja ma kasvasin omamoodi kosmopoliitses peres, kus ema tundis end rohkem eurooplasena ja kuldne aeg, millest ikka nostalgiliselt räägiti, polnud Eesti aeg, vaid tsaariaeg. Ma ei räägiks vist sünnipatust, pärispatust aga küll. Sellest, et Homo sapiensi evolutsioonis on juhtunud viga, ta on saanud liiga võimsa intellekti, mis lubab tal oma soove liiga hästi rahuldada, aga ei ole eriti võimeline neid soove piirama.

-Ometi, Eestil on põhjust olla tänulik, et tal on Kaplinski. Suhted  selle riigi ta tema vangistatud eellasega on sul olnud teadagi keerulised. Teisitimõtlejast märter vastu tahtmist. Ja siis omakorda teisiti-teisiti- või koguni vastumõtleja...Seda praegust Eestit oleme siiski rahvaesindajatena 1990-ndate algul koos ehitanud. Mis jääb sul sellest meelde?

Ma ei tea, kas ja kuipalju Eestil on põhjust mulle tänulik olla. Ilmselt mitte kõige eest, mis ma teinud olen... Viimasel ajal mulle meeldib ikka vähem riikide personifitseerimine. Eesti ei mõtle, ei tegutse, Eesti ei ole isiksus, isiksused on eestlased, nemad mõtlevad ja tegutsevad. On mitu Eestit, peaaegu samapalju kui siin on elanikke, kodanikke. Tegelikult on ka mitu Kaplinskit. Kaplinskit aastast 1946 ei saa pidada samaks inimeseks kui Kaplinskit aastast 1966, 1986, … 2016. Midagi on püsinud, midagi on muutunud. Ja endalgi on raske arvata, mis ja kuipalju. See teisitimõtlemine on ilmselt midagi, mis on suuresti püsinud. Ja vastukaal temale, mida nimetad teisiti-teisiti-mõtlemiseks. On asju, millega ei saanud leppida Nõukogude ajal, on asju, millega on raske leppida nüüdses Eestis. Ja raske on ka jätta rääkimata sellest, millega leppida ei saa. Vahel tundub mulle, et läbi üürikese vabaduseaja oleme liikunud ühest totalitarismist teise. See teine totalitarism ei toimi sunniga, vägivallaga, vaid suudab mõjutada meid seestpoolt, tungib meisse sügavamalt, kontrollib ja suunab meie maitseid, elulaadi, soove, unistusi, isegi mänguasju. Võiksin öelda, et me ei ole vabamad kui nõuka-ajal, meil on aga palju mugavam olla. Kas see on hää või halb, on raske öelda. Kuid ilmselt on inimesi, kellele selline magus totalitarism vastu hakkab. Ja neil ei ole selles uues ilusas ilmas mugav olla.

Riigikogu-aeg oli muidugi huvitav, lausa põnev aeg. Püüdsime ju ehitada oma riiki, uut riiki, kuigi kellelgi meist ei olnud selleks kogemusi ega teadmisi. Aga oma naiivsuses olime mõnes mõttes vabamad ja ausamad kui nüüdsed poliitikud. Meie saime veel sageli öelda, mis mõtlesime. Nüüd poliitik seda enam ei saa.

-Neid küsimusi sõnastades olen äsja eesti keeleski ilmunud Thomas Salumetsa „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ mõju vallas. Väga palju üllatavat uut ilmneb sealt, sinu lapse- ja noorpõlve traumad, „armumise gravitatsioon“ – see on minu üldistus neljandale peatükile – enesetapumõtted ja –katsed. See on vist esimene kord Eestis, kus veel elava loovisiku elu ja loomingut  tõlgendatakse psühhoanalüütiliselt. Mis tunne on olla röntgenis?

Meil pole veel kombeks inimesest nii avameelselt kirjutada, pihtimuskirjandus pole Eestis saanud nii tavaliseks kui Põhjamaades näiteks. Kuid usun, et seda on siiski vaja. Mulle jäi meelde Henrik Tikkase jutt inimesest, kes talle kirjutas, tänades teda selle eest, et tema pihtimuslood viisid tema, lugeja, arusaamisele, et ta polegi kõige armetum-nurjatum inimene ja niiviisi ka otsusele loobuda enesetapust. Aga mugav just ei ole olla selles röntgenis, kuhu pärast mõningaid kõhklusi siiski olin valmis minema.

-Oled autorile andnud kasutada oma päevikuid koos kõige intiimsemate ülestunnistustega. Intervjuud ja kirjavahetuski on olnud otsekohene, mis on eeldanud  väga suurt usaldust – Kaplinski pihitoolis, Salumets pihi-isa. Kas need päevikud jõuavad ka ükskord avalikkusesse?

Ei maksa arvata, et mu päevikud on mingi harras pihtimus. Sääl on kõike, ka juttu poeskäimistest, laste kooliviimisest ja muist igapäevaasjust. Aga avalikkuse ette nad minu eluajal kindlasti ei jõua. Aitab sellest, et Thomas neid kasutas.

-Üks Salumetsa tekstist kooruvaid põhisõnumeid kõlab nagu kõnekäänd «vaga vesi, sügav põhi»: Kaplinski leebe, mõnele koguni kõrgist eemalolekust signaliseeriva naeratuse taga valitseb masendus, heitumus, traagika. Tõesti, pole sind kohanud kordagi südamest naervat. Kas on seda siiski ette tulnud? Millal ja mis puhul?

Eks see näita, kui vähe me avaliku elu tegelastest tegelikult teame. Ja mina usun, et parem on, kui teame rohkem. Ei maali neid roosaks ja ei pane seljale tiivakesi. Parem on, kui saame aru, et ka mingis vallas võimekad inimesed on teiselt poolt samasugused patused inimesed nagu meie kõik. Kindlasti olen ülitundlik inimene ja see viib «traagilise elutunnetuseni». Aga vahel naeran südamest küll. Ja olen ka naljalugusid kirjutanud, mõned neist on ilmunud  kogumikus «Jutte». Ning ühe komöödia, Juhan Peegli ainetel «Verise Johni».

-Olen võtnud julguse  kirjeldada 1960-ndate  põlvkonna  loomingut ja kohta eesti kirjandusloos  kui «elu mõtte otsijaid». Eksistentsiaalses mõttes: sünnid siia ilma visandina, kogu elu püüad endaks saada, aga saamise vili jääb kogemata. Vabanda banaalsust, mis on siis ikka elu mõte ja kas sina võid enda kohta öelda, et oled valmis?

Lugesin just Portugali teoloogi ja luuletaja José Tolentino Mendonça lühiesseed «Loomine kui Jumala poeetika». Sääl ta vaatab Jumala loomistööd kui mängu. Ja mäng on midagi, mille mõte on temas endas. Elu mõte on elus endas, selles, kui suudame elada hästi, huvitavalt, nii et endal ja teistel sellest elust rõõmu oleks. Teoloogiliselt võiks siis öelda – võtame osa Jumala loomistööst, mängime kaasa tema loomismängus.

-Ja minu eelmisele küsimusele  (banaalsus seegi!) järgneks loogiliselt lõpuküsimus: mis on Eesti (elu)mõte ja kas Eesti on nüüd juba valmis (olema Eesti)? 

Eks Eesti (elu)mõte ole siis ka selles, et siin oleks võimalik elurõõmsamalt elada. Ja loomulikult ei saa Eesti loodetavasti kunagi valmis. Eesti keeles tähendab «valmis» ju mõnikord sama, mis «surnud». Ja eks Eestisid, ka positiivseid, rõõmsaid Eestisid või olla mitmesuguseid. Loodame, et mõni neist ka tõeseks saab. 

Seotud lood
11.02.2016 13.02.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto