Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ryoji Ikeda universumi sisekaemus

Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. FOTO: EKM

Kas juhuslikkusest saab sündida kord? Jah, kui juhuslikele nähtustele rakendada  valikukriteeriume. Nii juhtuski, et külastasime sõbraga Kumus Ryoji Ikeda näitust «supersümmeetria», mille juhuslikult seal kandis liikudes avastasime.

Tellijale Tellijale

Sügavamalt tegeleb juhuslikkusest korra loomisega aga Universum ise, seda nii füüsika kui ka bioloogia fundamentaaltasemel. Ikeda näituse esimeses saalis kogeme seda võimsalt: peadlõhkuvate helide ja valguste taustal sihitult ringi hulpivad osakesed koonduvad ikka ja jälle korrapärasteks mustriteks. Midagi on sündimas! See midagi on tajutav reaalsus, meie maailm, juhuslikkuse vahust välja nopitud korra saared.

«supersümmeetria» alguses esitatud algtasandi juhuslikkus on üpris karm ja oma sihituses natuke hirmutav. Korra saared annavad sealjuures vajalikku lohutust ja lootust, tekitades tunde, et maailma asjadel on suund ja sisu. Selle karmi juhuslikkuse taustal võiks koguni julgeks nimetada füüsikuid, kelle hulgast paljude leib on püüdlus algtasandile võimalikult lähedale pääseda ja sellest aru saada, seal matemaatilist korda näha.

12.02.2016 15.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto