Luulehetk – hetk luules

Jakob Tamm «Tuleviku täht»

Kõik, milles oma osa näeme,

mis alles kätte saamata, –  

me tuleviku täheks säeme,

et  teda kinni tabada.

Ehk olgu elutorm küll vinge

ja seisku ümbrus udu sees, –

ei tühjus oota meie hinge,

kui soovitäht me silme ees.

Sest selle tähe sära poole

me tungivalt siin tõttame:

ta võtab omaks meie hoole,

teeb soojaks meie südame.

Ta annab lootust, annab jõudu,

et meid ei murra olevik…

Ja seni ongi elul sõudu,

kui tähte näitab tulevik.

Kui aga täht on kustund silmast,

ehk käes meil kõik, mis püüdsime,

siis hääd ei saa me enam ilmast,

siis väsinult me vaibume.

Väike-Maarjale eesti kultuuriloos koha kindlustanud «Väike-Maarja parnassi» kõige kuulsama liikme, eesti ballaadi klassiku Jakob Tamme (1861–1907) «Tuleviku täht» on kirjutatud 1905. aastal ja kantud neistsamadest tormilistest muutustest toonases Vene riigis, mis lennutasid Jakob Tammest kakskümmend kaks aastat noorema ehk ea poolest Tamme õpilaseks sobiva nooreestlase Gustav Suitsu eesti luule- ja poliitikataevasse.  Luuletus ongi ilmselt mõjutatud Suitsu «Elu tulest», mis samal aastal ilmavalgust nägi ning mida Jakob Tamm kirjandusõpetajana ilmselt oli lugenud. Seda sobib ikka ja jälle ette lugeda meie rahvuslikel pidudel, sest läkitusena võetava luuletusega vahendab Jakob Tamm midagi niisugust, mida oleme valmis tunnistama just meile, eestlastele omasena. Võime seda nimetada tuleviku kutseks, tuleviku teenimiseks, lakkamatuks rahulolematuseks, leppimatuseks olevikuga – kuidas keegi! –, ent selle kõige ühisnimetaja on lootus. 

Seotud lood
    19.02.2016 22.02.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto