Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marti Aavik: äkki me polegi nii kurjad?

Marti Aavik FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Üks küsimuseuss on pugenud Eesti inimeste mõtteisse. Kuna eelmisel ja üle-eelmisel aastal tekitas paar teemat kurjavõitu vaidlusi isegi täiesti normaalsete inimeste kodustel pidudel, on see küsimuseidu kasvanud üha suuremaks ja omandanud tasapisi selgemaid piirjooni.

Pakun, et asi võib olla selles, kuidas me oleme harjunud vaidlema. Või kuidas meid on õpetatud vaidlema. Ses asjas tundub olevat viga, mida me vast saame natuke parandada.

Kuidas ikkagi on võimalik, et me üksteise peale nii hirmus tigedaks läheme? Meenutage «Tujurikkuja» laulu viimaseid salme. Ja teisalt, ka needsamad teineteisele vaidlustes tigedalt hõlma kargajad on mõnes muus olukorras lahked, viisakad ja siirad, tulevad sulle vajadusel appi. «Ongi imestamist väärt, et vahetevahel läheme üksteise vastu nii kurjaks, aga teiselt poolt ollakse ka väga abivalmid,» ütles Mart Laar Postimehe aastalõpuintervjuus.

Hea sihi seadis luuletaja Aare Pilv oma essees «Nüansimeele kriis» (PM AK 16.01): «Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed.»

Vast prooviks sest angloameerika stiilist õppida, et me üksteisele pidevalt ja asjata koertena kõrri ei kargaks?

Ja ometi küsimus ei kao. Kas ühiskondliku arutelu radikaliseerumine on midagi murettekitavat või on see osa demokraatlikust protsessist, küsisid eile õhtul vabariigi kodanikud ETVs.

Arvamuslugude autoritega vesteldes on jutuks tulnud nende tunne, justkui peaks teravatel teemadel sõna võttes esmalt pikalt ja laialt deklareerima, mida nad kõik ei arva ja ei ole. Selleks et mitte sattuda süüdistuste ja sildistamiste laviini alla.

Mis oleks, kui pööraks küsimuse teistsuguseks? Lugesin mõne kuu eest norra sotsioloogi Johan Galtungi 30 aastat tagasi ilmunud esseed, kus ta võrdleb angloameerika, teutooni, gallia ja idamaist intellektuaalset stiili. Tundsin ära paljugi, millega iga päev ajalehe arvamustoimetajana kokku puutun. Olin erinevatest intellektuaalsetest stiilidest küll varemgi kuulnud, ent miskipärast paigutasin need alati kitsalt teadlaste maailma. Meie ja venelasedki kuuluksime Galtungi määratluse järgi ilmselt teutooni (st enam-vähem saksaliku) stiili harrastajate kilda. Asi pole üksikutes sõnade, ega ka teada-tuntud demagoogiavõtete jõudumööda vältimises, millest meil on palju räägitud vmt.

Galtung kirjeldab, kuidas teutooni ja ka prantslasliku stiili harrastajad võtavad oponeerides esimese asjana ette teise poole väidete kõige nõrgema koha. Purevad seda buldogi järjekindlusega. Tulemus olevat, et erialakonverentsidki jäävat üha kitsamasse ringi, kuni kokku saada tihkavad vaid enam-vähem ühel nõul olijad. Seevastu britid ja ameeriklased määratlevad oponeerides esmalt selle, milles nad teise poolega nõus on, ja ka lõpus pakuvad välja edasise ühisosa otsimise plaani. Vahepeal ütlevad nad «aga» ja kirjeldavad pikalt seda, milles ollakse eri meelt. Ühisosa otsimise algus ja lõpp pakuvad aga viisi, kuidas on võimalik vaielda nii, et ei peaks taganema lepitamatutesse leeridesse.

Vast prooviks sest angloameerika stiilist õppida? Üks «Vabariigi kodanike» saate  peavaidleja, õiguskantsler Ülle Madise ütleski juba: «Pagulastest: tegelikku vaidlust ju ei ole. Selles, et halastav ja abistav saab olla enese eksistentsi piirini, on kõik erakonnad ühel meelel, ja et Eesti peab säilitama oma põhiseaduses kirjas olevad põhimõtted, oma rahvahääletusel kinnitet väärtusruumi, niisamuti.»

Võib-olla oleks vähem justkui lepitamatusse leeridesse jagunemist, kui tegelikult lahked ja mõistlikud inimesed alustaksid sellest, milles nad on ühte meelt? Võib-olla saaks ilmsiks, et mõnda kurja vaidlust oleme pidanud tegelikult täiesti asjata, sest põhilises oleme ühel nõul?

17.02.2016 19.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto