«Hymns» ei ole midagi nii nakatavalt võimsat, kui oli Bloc Party debüüt «Silent Alarm» (2005) või isegi selle mõtteline, kuid veidi nõrgem järg «A Weekend in the City» (2007). Teisalt aga pole ka päris nii nõrk nagu «Intimacy» (2008) või selle veel õõnsam jätk «Four» (2012).
Kahe uue liikmega noorendatud bänd on vaeva näinud küpsema ja elektroonilisema saundi leidmisega, vahel kõmiseb foonil isegi dubstep’ilikult sügavaid basse, aga tundub siiski, et päris tantsualbum see nagu pole. Bändi pealiku ja laulja Kele Okereke, kes andis paari aasta eest välja ka ilma erilise tähelepanuta jäänud, kuid korraliku sooloaolbumi «Trick», vokaal on oma parimatel hetkedel endiselt jätkuvalt jõuline ja sugestiivne, aga sageli on see millegipärast pressitud tagaplaanile. Arusaamatu temp, seda enam, et muusika ei tule kuidagi järele.
