Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
19.02.2016
Eesti Välistudengeid kahtlustatakse ulatuslikus pettuses (5) Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Valgas kukkus väikelaps rõdult alla ERJK kahtlustab Keskerakonda 100 000 euro saamises anonüümsete annetustena Kallas peab Politico edetabelit solvavaks Rõivas ootab ülemkogult kokkulepet Suurbritannia küsimuses Eesti lühiuudised Esikülg 19.02 Linnaosavanema asetäitja Priit Kutseri valitud teosed (6) Majandus Majanduse lühiuudised Eesti firma alustab lähiajal Tallinna-Helsingi liinil hõljukireise Suletava tehase töötajatele pakuti oluliselt väiksema palgaga tööd ligi 200 kilomeetri kaugusel (1) Välismaa Türgi süüdistab veresaunas Süüriat ja kurde Välismaa lühiuudised Inimese eellased ja neandertallased vallatlesid juba 100 000 aastat tagasi Maailma pressifoto paremik Reisikogemus: süütu napsutamine Ankara mööblikaupmehega lõppes striptiisibaaris hiigelarvega (8) Arvamus Juhtkiri: petturite pärast ei pea loobuma headest eesmärkidest Veebikommid Tiiu Kuurme: väiksemad haridusootused võiksid ju mehi solvata? (6) Postimees 1940. aastal: kalurid sõjahirmul Taavi Minnik: Latgale rahvavabariik Raul Rosenvald: silmakirjalikkusest puidupõletamise ja metsaraie poliitikas (12) Päeva karikatuur Henrik Roonemaa: miks me ei tohiks sundida Apple’it terroristi telefoni avama (3) Kultuur Kultuuri lühiuudised Ruitlane: see on parim asi, mis võis üldse juhtuda «Klassikokkutulek»: nalja nabani ja naba alla ka Sport Spordi lühiuudised Kogu Augsburg pingutab Klavani allkirja nimel Mitte ainult X-mängud: olümpia pole kõigi jaoks püha Nike lõpetas homosid solvanud uskliku poksikuulsusega lepingu (6) Kaks legendi kohtusid Roomas Tallinn Kontaktliinide jäätumine seiskas Tallinnas trammid ja trollid Linnaosavanema asetäitja Priit Kutseri valitud teosed (6) Tarbija Teetöölised sattusid Iisraelis iidsele linnale Reisikogemus: süütu napsutamine Ankara mööblikaupmehega lõppes striptiisibaaris hiigelarvega (8) Tartu Küberväljapressijad nõudsid Härma koolilt lunaraha Õde Svetlana Gromova: oma elu lõpul on inimene tark ja hea (1) Tartu sai kolm uut aukodanikku Lumeootuses rajal vihuvad suusafännid Ravikodu õpetab noori end ja teisi usaldama (1) Iiri lavalugu võib olla lõbuski Meelelahutus Koomiks Sudoku

Õde Svetlana Gromova: oma elu lõpul on inimene tark ja hea

10 min lugemist
Svetlana Gromova rõõmustab Rein Pihli hea paranemise üle. Mees unistab sellest, et võiks 8. aprillil, mil saab 80-aastaseks, oma juubelit kodus pidada. Küllap ta saab, arvab õde. FOTO: Kristjan Teedema

Spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku õe Svetlana Gromova patsiendid on eakad inimesed, kel koormaks mõni raske haigus või vigastus ning keda kõikide märkide järgi enam kauaks ei jätku.

«Mul on geriaatrilised patsiendid, palliatiivse profiiliga,» ütleb Svetlana Gromova erialakeelt kasutades.

Ja lisab siis inimkeeli: «Meie põhimõte on, et siia osakonda ei tulda surema, vaid elama. Elama kuni surmani välja!»

Surmakutsar ei oota koridoris?

Ei oota.

See, et inimene kogub siin jõudu, läheb koju tagasi ja elab pool aastat või kauemgi oma tavalist elu, ei ole sugugi harv olukord.

Surma puhul on muidugi kõige parem variant see, kui inimene teeb kõik oma otsused ära, lõpetab maapealsed asjad, ja kohe teadlikult tuleb siia mõttega, et siin ta sureb.

Kas selliseid inimesi on olemas?

Räägin ühest naisest, kes oli 55 aastat vana. Ta oli olnud sotsiaalselt kõrgel positsioonil, kogu oma elu tervislikest eluviisidest lugu pidanud. Aga siis haigestus kopsuvähki. Haigus avastati hilja ning midagi enamat kui hooldus ja sümptomite leevendamine ei olnud võimalik tema heaks ette võtta.

Et ta tahtis kindlasti tõtt teada, siis olid juba onkoloogid rääkinud talle, kuidas lood on.

Ta oli üksik inimene, ilma abikaasa ja lasteta, aga oma sugulastele ei tahtnud ta koormaks jääda. Ta korraldas kõik ise. Andis elu viimased juhised edasi neile, kellele vaja, ja tuli siia osakonda, täiesti teadlikult.

Seda juhtub harva, et selline usalduslik suhe meil kellegagi siin enne surma tekib.

Ta sõbrad ja lähedased käisid väga palju siin istumas. Nad olid vait, ei rääkinud, lihtsalt tulid ja istusid ta kõrval. Mina vahepeal juba mõtlesin, et nad väsitavad ta ära, ning siis delikaatselt küsisin, et võib-olla me natuke piirame neid külastusi.

Ta tunnistas, et on tõesti väga väsinud. Aga ütles: «Ma olen äärmiselt tänulik, et nad on mul olemas, ma ei taha neid solvata.»

Ta jõudis veel niimoodi mõelda!

Jaa! Surija inimene on – oh, ihukarvad tulevad püsti –, ta on hoopis teine inimene. Ta on targem, ta on parem, ta on teistsugune ...

Mul oli üks patsient, kes ei saanud rääkida ega ka suu kaudu süüa. Teda tuli toita kateetriga, mis viis toidu otse makku. Ja ükskord, kui ma teda jälle toitsin ja panin sööki sinna süstlasse, siis see söök läks väga aeglaselt allapoole.

Tema vaatab mulle otsa – ma suu pealt oskasin lugeda – ja ütleb: «Pane vett juurde!»

Ma ehmatasin ja küsisin, kas kuskil on valus. Ta vastas: «Ei ole – sina väsid ära!»

Saate aru?

Et inimene, kes ei saa ise enam süüagi, mõtleb õe peale.

Jah, et mu käsi väsib süstalt hoides ära. See ei ole ju midagi hullu, 100 milliliitrit, seda ikka jõuad ju hoida. Aga tema oma olukorras mõtleb minu peale!

Aga see 55-aastane naine, kas te olite ta surma juures?

Jah, ma tahtsingi jõuda selleni, et kui need otsused on tehtud ... Kui kõik maapealsed asjad on lõpetatud, siis tuleb ka surm kergemalt.

Ta kustus paari nädalaga. Ta ei söönud palju, aga jõi. Tal oli raske hingata, hapnikumask oli peal ... Tal ei olnud valusid ega segasuse seisundit, lähedased ja sõbrad olid juures. Ta lahkus rahulikult, midagi ütlemata. Une pealt läks.

Niisama lihtsalt?

Jah.

Ja veel üks juhtum. Kunagi oli see inimene ise töötanud õena. Hästi paljusid teisi inimesi aidanud, ja siis sattus ta hospiitsi iseenda viimastel elupäevadel.

Ka tema pere oli hästi toetav. Tütar viibis eriti palju tema juures. Sest kui me räägime hospiitsist, siis meil ei ole mingeid piiranguid: kui lähedane tahab, võib olla siin kogu aeg. Me võimaldame kõik – välivoodi, tugitooli, söögi.

Ja jälle plaanis see tütar ööseks jääda, aga ema ütles, et mine-mine. Et ta on nii väsinud ja ta tahab ainult magada. Et küll nad kohtuvad järgmisel päeval.

Tütar ei tahtnud minna, aga ema ikka sundis. Lõpuks tütar läks.

Ema veel rääkis, et ta armastab neid kõiki väga. «Te olete mulle nii lähedased ja ma väga palun, et ka pärast minu surma jääks teie vahel kõik nii,» rääkis ta. «Niisama sõbralikuks!»

Tütar vastu, et olgu-olgu ema, et küll nad veel jõuavad sellest rääkida.

Öösel see ema ei maganud. Ega kaevelnud valu üle. Ma käisin teda ühtepuhku vaatamas. Ja vastu hommikut läksin jälle.

Näen – tal nii ilus selge pilk. Küsin, kas midagi on hästi või halvasti, te olete teistsugune. Ta ütleb mulle: «Svetotška, ja ustala ...», pani silmad kinni ja läks.

Kas jääte oma patsiente ka leinama?

Jään küll, seda leina käsu järgi ära ei võta.

Sest kui ma neist räägin, siis senimaani on nii, et ihukarvad tõusevad püsti.

On sellised rutiinsed surmad, aga on sellised erilised, mis on väga, kuidas ma ütlen – südamelähedased.

Meenub üks patsient, kes meil suri. Möödus aasta. Ja selle patsiendi abikaasa tuli meid oma mehe surma-aastapäeval tänama. Ja sealt edasi järgmisel aastal tuli ta ka.

Või veel üks surija patsient, kes ootas väga oma 60 aasta juubelit. Võttis end nii kokku, et sünnipäevani elada.

Need surijad nagu hoiavad mind. Kui nad surevad minu tööloleku ajal, siis see lahkumine on ilus.

Kui mingil põhjusel kellegi lahkumine ei ole ilus, siis mind ei ole juures. Nad hoiavad mind, ma ei tea.

Kas te oma surma võimalikkuse peale vahel mõtlete?

Ma mõtlen, et vähk on mõnes mõttes tänuväärne haigus, sest sa ei sure paugupealt. Kui võtta mõni teine juht, sa lähed näiteks hommikul oma abikaasaga tülli, tuleb tromb ja saad insuldi ja oledki läinud. Ja kõik jääb rääkimata, andeks palumata.

Mitte et ma tahaksin vähki surra, aga ma tahan öelda, et see haigus annab aega andeks anda, korraldada, leppida, mis iganes. Et selles halvas haiguses võib olla midagi head.

Mõned räägivad, et tahavad surra kodus. Mina vist ei tahaks, tahaksin ikka hospiitsis. Et oleks puhas, et ei oleks valus, et oleks soe suhtumine.

Nagu Moskvas üks hospiitsi asutaja ütles: nje bolno, nje strašno, nje odinoko.

Mis selline suremine maksab? Niisugust asja, nagu «statsionaarne hospiitsteenus» Eesti haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ju ei ole.

Jah, nii paraku on. Meie hospiitsipäevad on rahastatud statsionaarse iseseisva õendusabi voodipäeva hinnakirja alusel. Sel aastal on ööpäeva hind natuke vähem kui 10 eurot, omaosaluskohustusega 15 protsenti. Patsientidele, kes on haigekassas kindlustatud ja Tartu elanikud, on teenus tasuta.

Niisiis – hospiitsfilosoofia on eelkõige meie südames ja mõtetes. Me oleme entusiastid. Aga et ühiskonna teadlikkust neist asjust tõsta ning seda valdkonda Eestis arendada, oleme loonud mittetulundusühingu Pallium.

Teie osakonnas on enamasti eakad inimesed. On neuroloogilised haiged, insuldi-järgsed patsiendid, vähihaiged. See on kõige raskem osakond üldse, mis olla võib. Miks te olete valinud endale sellise töö?

See oli natuke juhus. Ma olen oma esimese eriala poolest pedagoog.

Mulle räägiti jah, te olete vene keele ja kirjanduse spetsialist.

Just. Õppisin Pihkva pedagoogilises instituudis.

Ja seal ma algul ka töötasin. Metoodikuna laste huviringide majas. Ja siis me otsustasime perega, et tuleme Tartusse tagasi.

Miks te Pihkvasse üldse sattusite?

Mehele läksin.

Ma olen sündinud Tartus. 1988. aastal lõpetasin siin keskkooli, proovisin ülikooli astuda, ei saanud sisse. Keskkoolis, kus ma olin õppinud, pakuti mulle pioneerijuhi kohta, aasta aega olin seal.

Siis sain aga Pihkva instituuti kaugõppesse sisse, samal ajal töötasin oma koolis edasi. Õpetasin ka vene keelt ja kirjandust. Siis aga läksin mehele ja läksimegi Pihkvasse elama. Kolm aastat olime seal.

Kui Tartusse tagasi tulime, oli mul eesti keel suust läinud. Minu metoodiku eriala polnud siin kellelegi vaja. Ja vene keelt ei olnud ka kuskil vaja. Ka lasteaeda mind ei võetud.

Ja nii ma jäingi ... Müüsin ja koristasin ja igasugu asju tegin. Kuni sain koristajatööd kliinikumi õendushooldusmajas Riia 167, just selles osakonnas, kus ma praegu töötan.

Miks see osakond teile ikkagi südame järele on?

Mul tekkisid kuidagi väga head suhted õdede ja põetajatega. Ma olin vist aasta aega töötanud, kui nad hakkasid mulle ütlema, et mingu ma õeks õppima, et mida ma käin seal lapiga ringi.

Mina aga: «No kuhu! Kindlasti mitte! Mul üks haridus juba olemas ja nüüd veel vanas eas midagi uut õppima minna. Ma ikka loodan, et ma saan kunagi oma eriala peale tagasi.»

Aga aasta pärast läksingi õeks õppima.

Kui vana te siis olite?

Kui Tartu tervishoiukõrgkooli lõpetasin, olin 40.

Nüüd olete siin majas õetöö kõrval ka koolitaja?

Ma viimasel ajal olen mõelnud ... Ma võiksin ju praegugi veel lapiga ringi käia. See on mugav. Lühike tööpäev ja raha antakse ka natuke, vastutust ei ole – täitsa okei!

Paar aastat tagasi käisime kolleegidega õppereisil Peterburi laste hospiitshaiglas. Need kontaktid leidsin sealt mina. Need inimesed seal ... Ma ei tea, nad on taevast tulnud alla vist!

See ei ole haigla, see ei ole lasteaed, see on nagu viie tärniga hotell, kus viibivad ravimatute haigustega lapsed koos oma perega.

Seal on iga palat nagu muinasjutt. Seal töötavad inimesed, kellest igaüht on hoolega valitud, mitte tänavalt kutsutud. Seal täituvad laste unistused.

Laste hospiitshaiglast olen ma rääkinud paljudel konverentsidel ja koolitustel. Selle koha on asutanud üks vene õigeusu papp – Aleksandr Tkatšenko on ta nimi. Sellest kõigest saab interneti vahendusel lugeda http://детскийхоспис.рф Ma suhtlen nendega senimaani edasi.

Tuleb välja, et ka koolitaja meeldib teile olla?

See oli samuti juhus. Mu endise osakonnajuhataja Kristina Oja pealekäimine. Tema märkas minu huvi hospiitsitöö vastu ja tema oli ka see inimene, kes lükkas mind auditooriumi ette.

Aga tudengid, kas te neid ei õpeta?

Ka tudengid on mul olemas, minu head vabatahtlikud.

Appi tuli jälle juhus. Tuli meile siia üks arstiteaduskonna tudeng, kellega saime suurepäraselt läbi. Ta käis kogu aeg sabas. Hästi palju tahtis õendusest teada. Siis lõpetas kolmanda kursuse ja läks ära ühte teise kliinikusse.

Mingil hetkel sain temalt kirja. Tal oli tekkinud lugemisklubi idee, et hakkaks eakatele raamatuid ette lugema.

Mina aga mõtlesin, et miks ainult lugeda, et võiks teha veel seda ja seda...

Meie endine osakonnajuhataja Kristina Oja kiitis takka ja kõik olid nõus proovima.

Tulidki kolmanda ja neljanda kursuse arstiteaduse üliõpilased, mina natuke õpetasin neile suhtlemist ja rääkisin geriaatrilise patsiendi iseärasustest ja probleemisdest.

Ka meie suurepärane füsioterapeut tegi seminari, kuidas vabatahtlikud saavad abiks olla lamajatele või kuidas nad saavad nendega, kes liiguvad abivahendiga, jalutamas käia.

Meie patsientide kõige suurem probleem on suhtlemis-vaegus. Mitte et me ise väldiksime suhtlemist, aga et siia osakonda tuleks ka keegi uus, keegi noor. Et nende vahel võiksid tekkida sõbrasuhted.

Te ikka väga armastate oma tööd.

Kui patsiendid ootavad su tulekut, siis see tähendab midagi. Nende tänu on piiritu.

Vahel keegi ütleb mulle: «Kus sa ometi olid, ma hoidsin siin sulle ...» Ja võtab taskust välja pool saiakest. Ta on saiakese pooleks murdnud, ühe poole ära söönud ja teise poole mulle hoidnud.

Kas te täna öösel magada saite?

Me oleme öösel kahekesi. Praegu on meil eakate osakonnas 17 patsienti. Kordamööda saame kaks tundi pikali olla. Kui osakonnas on surija, siis me ei maga.

On selliseid kogemusi, kus inimene lahkub raskelt. Ta on teadvuse ja mõistuse juures, aga on näha, et inimesel hakkab hirm, tuleb paanika, hingeldus. Tekib selline nõiaring, kus muud abi ei olegi kui see, et sa hoiad tal käest kinni ja istud juures. Või silitad õlga.

Kas surm ei hirmuta teid?

Olen ainult ühel korral ehmatanud. Üks mu endine kolleeg sattus minu  patsiendiks. Ma arvan, et me mõlemad saime aru, et tunneme teineteist, aga me kumbki ei rääkinud sellest. Ta olukord oli kriitiline ja ta ei näinud hea välja. Ma tegin näo, et ma ei tunne ära teda.

Ta oli kõhn, väga raskes seisundis, tõhus valuravi peal, aga mõistus selge.

Ühel ööl, kui ma valves olin, kuulen, laseb kella. Läksin jooksuga. Ja see pilt, mida ma nägin. See näoilme, ma tõesti võpatasin. See nagu ei olnudki inimene. Kui ma peaksin joonistama surma, siis ma joonistaksin seda niimoodi, nagu tema sel tunnil välja nägi.

Mis sai edasi?

Mõni sekund ma ei suutnud midagi öelda ega teha. Ma olin tardunud. Siis küsisin: mis juhtus, kas valutab kuskilt?

Ta vastas: «Ma kardan, mul on külm. Ütle palun, kas nii tulebki see surm.»

Ma mõtlesin: mida mina surmast tean?! Ja küsisin, kas teeme rahustava süsti.

Siis ta palus, et ma istuksin juures, kuni ta magama jääb. Ma istusin tõesti nii kaua, kuni ta uinus. Ta suri järgmisel päeval.

Mida te eutanaasiast arvate?

Absoluutselt vastu olen.

Tuleb inimene näiteks kaugelearenenud vähiga meie haiglasse, valudes, oksendab, süüa ei saa. Kõik on väga halvasti. Tahab surra.

Aga siin me saame valust lahti, paari päeva pärast saab ta öösel juba kaks-kolm tundi magada. Ja varsti hakkab sööma, mitte kaks lusikatäit, vaid neli. Ja joob.

Ja siis nädala pärast juba värvib huuli ja ootab oma abikaasat.

Inimene ei ole jumal, et öelda: nüüd on aeg käes …

Mina olen eutanaasia vastu. Pigem pühendan end ja oma personali ainult sellele, et olla siin hästi tähelepanelik, et märgata kõiki sümptomeid ja aidata inimesel neist lahti saada.

Meil on hingehoidja – suurepärane Evi Eedla. Ta on ka meie töötajate hingehoidja. Ta on selline ... Tegelikult peavad hospiitsis kõik inimesed oskama kuulata. Neil peavad olema hästi suured kõrvad ja hästi suur süda, muud vaja ei olegi.

Kas teil on olnud oma elus kedagi, kelle surivoodil olete istunud?

Ei ole olnud. Õnneks!

Aga ma olen märganud, et see, mida ma mõistan oma patsientide juures, ei mõista ma oma vanemate juures. Nad mõlemad tähistasid hiljuti 80 aasta juubelit.

Patsientide puhul saan ma väga ilusti aru, et inimesel on mäluhäired, et ta ei mäleta. Aga kui on tegu oma lihase emaga, siis ma imestan: kuidas ta ei mäleta.

«Ema, ma ju ütlesin sulle?» korrutan ma alatasa.

Professionaalina tean, et sellist lauset ei tohi patsiendile kunagi öelda, et tuleb korrata. Kas või sada korda.

Sellepärast ma mõistan hästi neid lähedasi, kes ei saa aru, mis toimub. Et kuidas nende ema sai enne haigeks jäämist kõigega hakkama ja miks ta nüüd enam ei saa.

Üks väga hea filoloogist õde

Svetlana Gromova on Tartu ülikooli kliinikumi statsionaarse õendusabi osakonna töötaja, kelle ta kolleegid valisid 2015. aastal üheks paremaks õeks.

Spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku ülemõde Külli Uibo selgitas, et kõikidel õdedel tuli mõelda, kellega nad ise tahaksid koos töötada. Et kes kolleegidest on kõige parem suhtleja ja kõige enam koostöövalmis ning kõige usaldusväärsem.

Kui keegi sai kellegagi ühepalju hääli, siis aitas vanemõde otsustada, kumma kutseoskused on tugevamad. Esile kerkis Svetlana.

«Ta on ju veel väljaõppinud filoloog ja pedagoog,» rääkis Külli Uibo. «Ta oskab väga hästi praktikanti juhendada ja uut töötajat koolitada. Ning ta maailmapilt on avaram ...»

Külli Uibole on avaldanud muljet seegi, kuidas Svetlana on endale süvitsi selgeks teinud hospiitsi, surma ja leina teemad ning kuidas ta neist rääkida oskab.

«Ta töötab kõige raskemate patsientidega, aga ta saab nii nende kui nende lähedastega alati hea kontakti. Ta oskab olla õigel ajal õiges kohas, ta silmad säravad, ta teeb oma tööd südamega,» lisas ta. (TPM)

Kaks mõistet

• Palliatiivne ravi on suunatud elu ohustava haigusega silmitsi seisva patsiendi ja tema perekonna elukvaliteedi parandamiseks. Selle eesmärk on hinnata ja ravida haigusest tulenevat valu ja muid füüsilisi sümptomeid ning leevendada hingelisi kannatusi.

• Hospiitsitöö eesmärk on võimaldada kaugelearenenud ja surmaga lõppeva haigusega inimesel elada maksimaalselt täisväärtuslikku elu kuni surmani ning tagada talle väärikas ja rahulik elust lahkumine.

Seotud lood
18.02.2016 20.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto