Sisukord
Kultuur
Postimees
27.02.2016
Eesti Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Jääkarude pidupäev Esikülg 27. veebruar Priiuse paraad (7) Paroolikaartide päevaliimiit väheneb veelgi Järelhüüdeid Eri Klasile Päästeameti juht: Menkov rikkus ametnikueetikat EASi raha säästab lipupäeval ronimisest (3) Eesti lühiuudised Mälumäng Postimees rikkus head ajakirjandustava Nii see läks... Toidupank katab supiköökide laua Majandus Naeratav härra Gaas Välismaa Obama üritab kurikuulsat vanglat sulgeda Kreeka ja Austria tüli süveneb Mässuline Boris Välismaa lühiuudised Kremli meedia ei jäta ühtki võimalust kasutamata (12) Arvamus Mässuline Boris Päeva karikatuur Priiuse paraad (7) Naeratav härra Gaas Juhtkiri: maestro lahkumine Intensiivselt unikaalne Marti Aavik: «aga Poska…» (2) Arvamusliider Madis-Ulf Regi: minu päevik 2016 (2) Margus Kruut: viime ajaloolise susla koju! (2) Peeter Langovitsi tagasivaade: teenetemärk Eesti tunnustajale Marko Mihkelsoni essee: usutav unistus ühtsest Põhjalast (7) Kultuur Aja auk. Tänava lõpus asub südamevalu hotell Nädala plaat. Universumi põhiväärtused On aeg meenutada Habemega falsett Plaat, mis vajaks rohkem lehmakella Põnevam kui Drake Nad loodavad, et saavad sellest üle Joonistatud ajaraisk Ununema kippuv mälu Harper Lee mälestuseks: ainult õiglus on igavene (1) Sport Nool kandideerib EOK presidendiks Spordi lühiuudised 27.02 Postimees X-mängudel: Sildaru hirmutav, kuid vajalik kogemus Oslos Postimees X-mängudel: Sildaru kolmas meelisala olümpiaprogrammi ei mahu Blatteri järeltulija lubab FIFAs korra majja lüüa Rapla korvpalliklubi kõnnib rahaliselt noateral Tarbija Soodustused suurendavad tööga rahulolu AK On aeg meenutada Aja auk. Tänava lõpus asub südamevalu hotell Plaat, mis vajaks rohkem lehmakella Nädala plaat. Universumi põhiväärtused Põnevam kui Drake Habemega falsett Väike pood keldris Mugavus­pagulased tähistasid vabariigi aastapäeva Viimane veerg Enne ja pärast häälemurret Ununema kippuv mälu Marko Mihkelsoni essee: usutav unistus ühtsest Põhjalast (7) Leegion nimega Eco Arter Keelte tundmisest Roosiaia kuninganna sünnipäev Presidendiballi pärlid Ieva Ilves: naer ühendab meid (2) Nad tulid Eestile appi. Mis neist on saanud? (6) Mart Müürisepp: lolliks ei karda ma jääda Kogu perega valimiskarussellil (2) Baltimaade ühtsus Bauska moodi Tartu Ieva Ilves: naer ühendab meid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Harper Lee mälestuseks: ainult õiglus on igavene

3 min lugemist
U.S. President George W. Bush smiles before awarding the Presidential Medal of Freedom to American novelist Harper Lee (L) in the East Room of the White House, Washington, in this November 5, 2007 file picture. Lee, who wrote one of America's most enduring literary classics, "To Kill a Mockingbird," about a child's view of right and wrong and waited 55 years to publish a second book with the same characters from a very different point of view, has died at the age of 89. REUTERS/Larry Downing/Files TPX IMAGES OF THE DAY FOTO: REUTERS FILE PHOTO/REUTERS

Kui lahkub suurvaim, siis on mul kombeks kummarduda mõne tema teose kohale. Ei, mitte ainult austusest looja vastu, kes ju enamasti jääb vaid kaugeks nimeks, vaid ka, ja võib-olla isegi ennekõike, meenutamaks loomingust saadud elamust. Kirjaniku puhul võib see olla mõni lehekülg talle kuulsust toonud raamatust, kunstniku puhul maal, helilooja puhul muusikateos.

Tellijale Tellijale

Ameerika kirjanduse moodsaks klassikuks peetav Harper Lee, kelle nime ma pidasin mõnda aega mehele kuuluvaks, sest teose esmalugemisel 1964. aastal polnud Google’it, kust järelkontrolliga selgunuks tema eesnimi Nelle, on üks neist üliharvadest kirjanikest, kes ainsaks jäänud romaaniga «Tappa laulurästast...» end maailmaklassikasse kirjutanud. Minu noorusajal, romaani tõlke ilmudes (tõlkija Valda Raud) tõusid toonastes välis-(tänases mõistes maailma-)kirjandusteostes määravaks nende pealkirjad või sulasid nad kokku teoste endiga. Need minu põlvkonda, mind ennast igatahes mõjutanud raamatud olid Kerouaci «Teel», Goldingi «Kärbeste jumal» ja Harper Lee «Tappa laulurästast...». Neist viimane jäi esmalugemise aegu vahest kõige kaugemaks.

Aga nüüd, pärast sõnumit kirjaniku surmast – tõsi küll, kuna ta elas varjus, siis arvasin Harper Lee juba ammu lahkunute hulgas olevat – uuesti tema 1930. aastate keskpaiga Ameerika ühiskonnast jutustavat Alabama-romaani kätte võttes ja üle lugedes avastasin, kui tänapäevaselt see kõlab. Seda, et süütut inimest on võimalik süüdi mõista ning surmanuhtlusega karistada juba tema nahavärvuse põhjal, nagu see juhtub romaanis vigase neegri Tom Robinsoniga, ei kogetud tol ajal üksnes Maycombi maakonnas. Rassiline segregatsioon ja diskrimineerimine kestis Ühendriikides kuni Martin Luther Kingi kuulsa kõneni «Mul on unistus» (1963). Ta pidas selle sealsamas Alabama osariigis romaani ilmumisest kolm aastat hiljem. Ning viis aastat hiljem oli just King üks neist lauluräästastest, kes atentaadi käigus Memphises tapeti. Tänapäevase, aga võib-olla et koguni igavikulise kõla annab Harper Lee romaanile selle võimas üldistusaste, mille võib kokku võtta küsimusega: «Kuidas suhtuda teise rassi, kultuuri, religiooni, teise ühiskonnaklassi kuuluvasse inimesse, kui sa satud mingitel (ajaloolistel) asjaoludel elama temaga ühel tänaval, ühes linnas, maakonnas, riigis?» Kuidas üldse suhtuda Teise? Kas on olemas alust, millel «oma» ja «võõras» võivad koos eksisteerida?

26.02.2016 29.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto