Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees 1913. aastal: Eesti laulu kaitseks

Uhtna Pasunakoor 1935. aastal. FOTO: Repro

Nagu «Postimehe» lugejatel meeles, ilmus jaanuari kuul mõne seltsi poolt üleskutse laulukooridele, käesoleval suvel kavatsetud maakonna laulupidust osavõtta.

Kuna üks selts pidul lauldavad laulud kohe teada andis, nõnda, et koorid nende harjutamise kallale võiksid asuda, teeb terve selts tingimiseks ülesandmisi 15. veebruarini jatkata, et siis lauljate arv teada oleks.

Ma ootasin, et mõni laulusõber sarnase, üle pää-kaela aetud ettevõtte vastu häält tõstab, aga kuna seni midagi märgata pole, siis palun sõna Eesti laulu kaitseks.

Esiteks julgen tõendada, et sarnased pidud meie laulu halvavad.

Kes maakooride elu-olu vähegi tunneb, see teab, et nende harjutuste kõige hoogsam aeg novembrist aprillini, ehk teiste sõnadega Mardist Paast-Maarjapäevani on. Siis täidate enam vähem kord nädalas koos laulu harjutamas. Nõnda võime oletada, et laulukooridel, kes endid 15. veebruarini pidust osavõtjatena üles annud, 6-8 laupäeva ehk pühapäeva õhtut harjutamiseks jääks. Mida suudetakse selle lühikese aja sees kätte harjutada?!

Pidu toimepanijatel ei näi nagu aimu olevat, et linna- ja maakooride kokkukäimise võimaluses määratu suur vahe on olemas. Kuna esimesed võrdlemisi kitsas ringis koondatult koos elavad, peavad maakooride liikmed oma 6-8-10 ehk ka enamgi versta kodust koolimaja ehk köstri taluni ära käima. 26.02.1913

25.02.2016 27.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto