Sisukord
Välismaa
Postimees
26.02.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Päästeamet vallandab paraadi mõnitanud rühmapealiku Kuritegude arv Tallinnas vähenes kümnendiku võrra Pärnu uus bussijaam sai ehitusloa Õpetajate keskmine palk kerkis uude sajasse Läbimängud paberil Trikimootorratturit mälestati rehvide suitsedes Eesti lühiuudised Hüpokoera tuleb koolitada ilma temalt liigset kuulekust nõudmata Fantoomtöötaja Tallinna Sadamas (2) Suhkruhaigete laste elu hakkavad päästma koerad (1) Majandus Gaasituru osalised peavad Hanschmidti plaane liiga optimistlikuks Majanduse lühiuudised Riigikeele nõue silme alt ära - piinlik kinnimätsimine ja populism? (11) Välismaa Välismaa lühiuudised Elu Donetski rindelinnas: relvarahu siin ei kehti (4) Arvamus Mart Raudsaar: ajaloo ja prohveti õppetunnid (4) Taavi Minnik: NATO kapitulatsioon (8) Jarmo Mäkelä: NATO uks on Soomele kinni (2) Ilmar Raag: Venemaa ja meie inimesed (3) Päeva karikatuur Juhtkiri: põlistatud umbkeelsus Postimees 1913. aastal: Eesti laulu kaitseks Barbi Pilvre: soolise võrdõiguslikkuse põhiküsimus – hoolitsemine kui töö ja selle hind (12) Kultuur Loomingu Raamatukogu – täiesti unikaalne nähtus Sport City jõudis kaheksa hulka pääsemisele lähedale Spordi lühiuudised MM-pronksi võitnud Ilves: tahtnuks kirkamat medalit Südilt võidelnud Augsburgi kukutas üks õnnetu hetk Eesti koondise mängijad süüdistavad: treener töötas purjuspäi Ikka sama seis: Eesti jääb naabritele alla Kalev teab, kuidas Rocki vastu mängida Kõrgete sihtidega Cretu jätkab koondise eesotsas Tallinn Kuritegude arv Tallinnas vähenes kümnendiku võrra Infopuudus sunnib reisijaid Balti jaamas perroonilt perroonile jooksma (1) Tarbija Arezzo – võluv pärl Toscanas Kulinaarsed katsumused Calabrias (1) Tartu 350 iluuisutajat soovib võitu Kas Oudekki Loone tõukab Aadu Musta troonilt? (9) Kääriku spordibaasist sai kultuurimälestis Juuksurineiud tegid tublit tööd Toomas Erikson: papp on kodumasin, kes oskab rituaali (3) Meelelahutus Koomiks Sudoku
Ukraina armee tüüpiline positsioon ühes Marinka elumajas, mille elanikud on maha jätnud. FOTO: Jaanus Piirsalu

Elu Donetski rindelinnas: relvarahu siin ei kehti

6 min lugemist
  • Marinka on rindejoonele kõige lähem Ukraina armee kontrolli all olev linn.
  • Vastaste tule all on sealsed Ukraina sõdurid iga päev ja mitu korda.
  • Kohalikud vaatavad Ukraina sõdurite selja taga jätkuvalt Vene uudiseid.
  • Ukraina armee varustusega on endiselt probleeme, eriti riidevarustusega.

«Euroopa jaoks on see ju vaherahu,» litsub Ukraina armee 14. brigaadi sõdur läbi hammaste. Viimased kolm nädalat on tema üksus elanud pidevas tulevahetuses Donetski separatistidega, kes peaaegu iga päev tulistavad nende positsioone peale kergerelvade ka miinipildujatest, mis lepingu «Minsk-2» järgi peaksid juba peaaegu aasta vaikima.

Donetski eeslinn Marinka on praegu Ukraina valitsusvägede ja venemeelsete Donbassi separatistide vahelistes lahingutes kõige kuumem koht tervel 500 kilomeetri pikkusel rindel, mida ametlikult kutsutakse «kontaktjooneks».

14. brigaadi sõdurid hakkavad selle sõna peale naerma, sest alles nädala algul pidasid nad separatistidega Marinkat kaitstes maha tõsise üheksatunnise lahingu, kus läksid käiku kõik peale raskesuurtükkide ja tankide.  Vastaste 120- ja 82-millimeetrised miinipildujad töötasid nagu orkester, kuigi peaksid relvarahukokkuleppe järgi vaikima juba eelmisest sügisest.

Nende jaoks on see endiselt kõige ehtsam rinne ja sõda, ükskõik kui palju Euroopa ja ka Ukraina enda riigijuhid selle kohta kõikvõimalikke peiteväljendeid välja oskavad mõelda. 

Viimane rünnak oli brigaadi pressiesindaja sõnul niivõrd tugev, et rinde juhtkond kartis tõsiselt separatistide suuremat pealetungi ja läbimurde kartuses hakati juba rääkima Marinka 7000 elaniku kiirkorras evakueerimisest. Ukraina sõdurid pidasid aga vastu.

Marinka on rindejoonele kõige lähem Ukraina armee kontrolli all olev linn. Õigemini asubki linnake otse rindejoonel – Ukraina sõdurite kaevikud ja laskepositsioonid on linna viimaste elumajade juures.

 

14. brigaadi seniitkahurid Marinka rindejoonel.

«Vastaste eesmised positsioonid asuvad, näed, seal metsatukas, kust paistab suitsu,» näitab mulle oma laskepesast Ukraina sõdur hüüdnimega Babuška (Vanaema). Täitsa tabavalt pandud, mõtlen, sest ta paistabki selline suur ja heasüdamlik.

Näidatud metsatukk asub heal juhul 400–500 meetri kaugusel. Ja vahepeal on mättane tühi väli. Iga liikumine seal paistab nagu peopesal.

«Mitte kuskil mujal kogu rindel pole meie vahe vastastega nii ligidal ja vahetu kui siin,» väidab brigaadi pressiohvitser Vlad.

Nii lähedased positsioonid tähendavad, et vastaste tule all on Ukraina sõdurid iga päev ja mitu korda.  «Nende snaiprid töötavad pidevalt,» räägib teine sõdur. Seda poleks vaja mulle öeldagi, sest lasud kostavad ümberringi pidevalt. «Nad üritavad kogu aeg meid nokkida, aga meil pole lubatud nende üksikutele laskudele vastata. Me võime tule avada vaid reaalse rünnakuohu korral.»

Snaipriohu eest kaitsevad sõdureid peale varjendite õnneks elumajad. Probleem on ainult selles, et nendest pideva snaipri-, automaadi- ja miinipildujate tule all olevatest majadest mitmes elavad veel inimesed, kes kangekaelselt keelduvad sealt lahkumast.

 

Otse tulejoonel elav Liidia Petrovna oma maja uksel.

«Aga kuhu mul minna? Kas mind ootab keegi kuskil? Mina ei lähe siit enam kuskile,» ütleb mulle 80-aastane Liidia Petrovna, kelle majast vaid kümne meetri kaugusel asub hästikindlustatud ukrainlaste positsioon. Sõdurid ja tädi Liidia ongi siin juba peaaegu üks pere.

Vanatädi Liidia ütleb, et tema elu koosnebki ainult igapäevasest hirmust ja stressist. Sõdurid näitavad mulle tema esikus külmutuskappi, millest separatistide snaiprikuul puhtalt läbi lendas. Kõigepealt läbi seina, siis läbi külmutuskapi seina ja ukse ning lõpuks läbi maja teise seina. Miinikildudest räsitud katust on sõdurid käepäraste vahenditega lappinud lugemata kordi. Kusjuures snaiprite pilgu all.

 

Vanamemm Liidia külmkapp, millest snaipri kuul läbi läks.

«Mul ükskõik juba, kus mind surm tabab! Ma olen sellest juba nii väsinud! Ega sa ei tea, kaua see veel kestab?» küsib Liidia Petrovna mult kurbade silmadega. «Justkui räägiti, et Euroopa leppis Putiniga kokku.»

Ma ei hakka talle selgitama, et «Minsk-2» lepped ei ole ühelegi poolele tegelikult kohustuslikud. Ning et paljud Euroopa riigid ootavalt kannatamatult sanktsioonide lõpetamist Venemaale, kes varjamatult toetab Donbassi separatiste.

Vanatädi Liidiast üks maja edasi elab otse Ukraina sõdurite kaevikute taga umbes 50-aastane mees. Koputamise peale teeb ta ukse lahti, kuulab mu ära, vaatab mulle segase pilguga otsa ja küsib: «Aga kas sul suitsu on?» Annan talle kaks suitsu ja selle peale tõmmatakse uks kohe kinni. «Tal on närvid päris läbi,» kommenteerivad sõdurid. Aeg-ajalt pidi mehel külas käima tema kümneaastane tütar. Too pidi ka tulistamistega harjunud olema. Seal on kõik harjunud.

Aga Liidia Petrovna ja tema naaber pole veel kõige suuremad «ekstermaalid». Ukrainlaste ja separatistide positsioonide vahel, sellel kitsukesel eikellegimaal, asub ka mitu maja, ja valesti arvate, kui mõtlete, et seal kedagi ei ela! Elab-elab.

Imekombel seal puutumata jäänud majas – aknaklaaside asemel on muidugi ammu vineer – elab üksik vanatädi, kes pidavat aeg-ajalt poes ning sõduritelt puid laenamas käima. Tädike on justkui ingel, teda ei puutu kumbki pool.

Kohalik elu on üldse huvitav ja näitab inimeste kohanemisvõimet parimast küljest.

Vaevalt 300 meetrit Ukraina sõdurite positsioonidest kõrgemal elavad peaaegu kõikides majades juba inimesed, töötab pood, inimesed ajavad tänaval juttu, keegi sõidab rahulikult jalgrattaga ning lapsed tulevad koolist koju. Nad juba teavad, et tavaliselt hakkavad metsa tagant granaadiheitjad ja miinipildurid tööle alles õhtu poole ning päeval on suhteliselt ohutu. Halvimal juhul võib juhuslik snaiprikuul kuhugi seina või posti lennata. Aga seda võtavad kohalikud juba kui paratamatust. Ja kui partsatabki miin kuhugi lähedale, siis tähendab, saatus oli selline. Surmaga ollakse siin harjunud.  

Küsin kolme kohaliku käest, kas nad olid valmis rünnaku korral evakueeruma, ning keegi ei olnud. «Aga kuhu minna? Siin on vähemalt oma maja. Parem juba kodus surra,» arutleb üks 50ndates mees üsna ükskõikselt.

Küsin talt, kas ta Ukraina telekanaleid vaatab. «Ma ei mäletagi, millal siin viimati Ukraina kanaleid näitas! Me kõik vaatame Vene kanaleid, muud ju siin ei näe,» vastab ta sama ükskõikselt.

Ma ei usu oma kõrvu! Hea küll, aasta tagasi Marinka naaberasula lähedal kohalikke küsitledes ei olnud ma sellise vastuse peale väga üllatunud. Aga nüüd olen küll! Aasta on möödunud ning Ukraina riik laseb jätkuvalt OMA kontrollitaval territooriumil asuvatel inimestele elada vaenuliku riigi totaalses infoväljas. Ukraina kanaleid näeb vaid satelliidi kaudu, muul viisil edastatavat pilti lihtsalt summutatakse Donetskist.

«See on nii, et me kaitseme siin inimesi, kes ümberringi vaatavad ainult Vene televisiooni ja usuvad ainult nende propagandat. See ei mahu meile endile ka pähe,» ütleb Lääne-Ukrainast pärit sõdur. «Selline imelik riik on meil.»

Peale selle, et kohalikud vaatavad Ukraina sõdurite selja taga Vene uudiseid ning saavad sealt teada, millised fašistid nad on, sõdivad neist paljude pojad, isad või sugulased separatistide poolel. Kui separatistid Marinka 2014. aasta suvel oma kontrolli alla võtsid, olid paljud kohalikud kindlad, et nii jääbki, ning läksid hea teenistuse lootuses sõdima «Donetski rahvavabariigi» poolele. Pärast relvade haaramist pole neil enam tagasiteed Ukraina poolele, aga oma sugulastega suhtlevad nad ju ikka endiselt iga päev telefoni ja interneti teel.

 

Ukraina 14. brigaadi sõdurid oma tugipunktis Marinkas. Samas majas nad ka elavad, juba alates septembrist.

«Ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju neil on meie selja taga informaatoreid,» lausub Vlad, 14. brigaadi pressiesindaja.

Tema kaaslastel rindejoonel on hingel üldse palju sellist, mis neile hästi pähe ei mahu.

«Näiteks Donetski telemast, mis siiamaani levitab takistamatult meie aladele Vene propagandat ning summutab kõiki meie signaale nende poolele,» räägib Ukraina sõdur. «Tundub, et pole midagi lihtsamat kui see suurtükkidega puruks lasta, aga meil on kategooriliselt keelatud seda teha. Arva nüüd ise, kelle huvides see on.»

Ukraina sõdurite jutust tuleb välja, et ka varustusega pole lood sugugi paremad kui aasta tagasi. Relvade ja laskemoonaga pole probleemi, aga riided on endiselt nii kehvad, et enamik ostab oma raha eest korralikud vormi ja saapad või loodab vabatahtlike annetuste peale.

«Talveriietus jagati meile välja selline, et sellega on isegi praegu välja külm,» ütleb üks sõdur. Õues on paar soojakraadi, aga tuuline. Päästab soe talv.

«Toodi meile uued saapad, aga öeldi, et kui te need ära rikute, siis peate maksma 8000 grivnat (270 eurot!),» lisab teine sõdur. «Loomulikult keegi ei võtnud, kõik ostsid ise.»

Rikute? Sõjas? Siis on juba parem kodus istuda.

«Kas teil vähemalt soojuskaameraid ja öövaatlusseadmed on?» küsin.

Sõdurid naeravad. Mulle tundub, et isegi lõbusalt. Minu küsimused on neile lihtsalt naljakad.

«Öövaatlusseadmed meile jagati, aga need on sellise kvaliteediga, et näeb heal juhul paarkümmend meetrit. Kasulikum on pimedaga harjuda ja kuulmist harjutada,» vastab üks.

Soojuskaamerate kohta väidavad sõdurid, et nende teada on terve brigaadi (3000–5000 meest) peale seitse kaamerat, aga neid pole välja jagatud. «Kardavad ilmselt, et me lõhume ära,» irvitab keegi.

Kaamera on kallim kui sõduri elu.

 

Vana Moskvitš, millega Ukraina sõdurid leidsid mahajäetuna ja millega nad nüüd poes käivad.

Sõduri eluga on aga lood sellised, et ametlikku kaotusi ei tohi Ukraina üksused ilma kindralstaabi loata avaldada. Aga niipalju saan ma sõdurite jutust aru, et märksa rohkem kui vaenlase kuulidest ja mürskudest-miinidest on hukkunuid õnnetuste ning hooletuste tagajärjel.

Mehed on silmanähtavalt väsinud, oma sõnul on nad rindel üsna spartalikes tingimustes ja pideva tulistamise all istunud juba kuus kuud.

«Aga me teame, et me kaitseme oma maad, ja sellepärast on meie motivatsioon kõigele vaatamata kõrge. «Separite» pole mõtet isegi proovida meie juurest,» kinnitab nende peamine kõnemees. Teised noogutavad.

25.02.2016 27.02.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto