Sisukord
Päevakomm
Postimees
01.03.2016
Eesti Palju õnne Dilbert Elatisvõlglaste suhtes hakkavad kehtima survemeetmed Seadus kaotab võimaluse arve eest tasu võtta Elukaaslase tütart vigastanud Egert jäi ilma poja hoolduse õigusest Tartu Ülikool ja Eesti Meedia alustavad koostööd Eesti lühiuudised Ukrainlasest arst kinnitab kanda Hiiumaal Suur fekaalipaanika osutus alusetuks Särgava: vangla ei paranda kedagi Tagakülg Esikülg 1. märts Majanduse lühiuudised Horoskoop Hiiumaa on saanud teisigi uusi arste Male Vanainimene peab palatit jagama ohtlike vaimuhaigetega (3) Majandus Valitsus arutab töökohtade loomise toetamist Ida-Virumaal Baltika sai mullu hiigelkahjumi Majanduse lühiuudised Eksperdid hindavad riigireformi kulgu ebarahuldavaks Tallink päästis börsifirmade tulemused Välismaa Trump ja Clinton tahavad platsi puhtaks lüüa Suurbritannias hakkas ilmuma uus päevaleht Välismaa lühiuudised Keir Giles: Süüria relvarahu Venemaa õppetunnid Arvamus Ene-Margit Tiit: Eesti haldusstruktuur peab muutuma lihtsamaks (2) Aimar Ventsel: Venemaa, kõige postmodernsem maa? Rauno Vinni: kummitav riigireform (7) Veebikommid Majanduse lühiuudised Juhtkiri: hooletu hooldus Postimees 1929. aastal: Rootsi saadiku külaskäik Sirje Niitra: kõikjal lokkav roppus (7) Kaire Uusen: on meil pruudi- või peiupõud? (13) Kultuur Pea-Oscari sai film pressist Sport Spordi lühiuudised Laskesuusakuninga viimane suur etteaste. Või kas ikka on viimane? Kenneth Raisma: nelja-aastaselt reket kaissu Edu mudel Rootsis: kultuuritreeneri abil mudast kõrgliigasse Tallinn Suur fekaalipaanika osutus alusetuks Tarbija Lisaseadmed osutusid telefonidest uuenduslikumaks Tartu Eesti Post ajab äärelinna posti järele Karlova sadam hakkab laienema Peipsiveere suurvallast asja ei saa (1) Kruusatänavaile jagub rohkem raha Katkikistud laste kogu eluks kummitama jäävad mälestused Näitus viib karlovlaste pere teise maailma Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sirje Niitra: kõikjal lokkav roppus

2 min lugemist
Sirje Niitra FOTO: SCANPIX

Ma ei arva, et oleksin töölisperekonnas sirgunud lapsena kuidagi vati sees kasvanud. Olen näinud ja kuulnud mõndagi. Samas on asju, millega ei suuda senini leppida. Üks neist on ropendamine, teine ilma põhjuseta võõraste inimeste ees enda paljaks koorimine.

Mul on vist vedanud, sest minu tutvuskonnas tõesti ei ropendata – kurat on vist kõige kõvem sõna, mida kasutatakse. Muidugi ei saa ma välistada, et minugi lapsed ja lapselapsed vahel mõnd hulga vängemat väljendit ei pruugi, sest kõik halb ja keelatu hakkab hästi külge, kuid loodan, et see läheb neil mööda.

Oleme abikaasaga sageli kimbatuses, kui plaanime minna teatrisse mõnd uuslavastust vaatama. Me tahaks teada, kas seal ropendatakse või põhjuseta alasti mööda lava aeletakse. Sest meile selline asi ei meeldi. Sel põhjusel ei lähe me ka ülipopulaarset «Klassikokkutulekut» kinno vaatama. Nii mõnigi filmi vaadanu on toonitanud, et allapoole vööd naljadega seal kokku ei hoita. Ehkki idee on hea ja näitlejad meie parimad, ei julge pettumuse hirmus kinopiletit ostma minna.

Kindlasti on kunsti, kus alastus on omal kohal. Nõustun sellegagi, et mõnes lavastuses ei pääse kangematest väljenditest, sest elu ise on ju kahjuks selline. Kuid ma taunin roppuste pikkimist etendusse ilma mingi olulise põhjuseta. Lihtsalt sellepärast, et nii on äge. Ja tõesti, olen istunud etendusel, kus ohtralt naerdakse iga vähegi nilbema väljenduse peale, ja see vähendas saadud elamuse väärtust veelgi.

Ohjeldamatut ropendamist võib kohata igal pool: sotsiaalmeedias, kirjanduses, teleekraanil.

Mulle, ja usun, et paljudele teistelegi, tundub valimatu kõnepruugi ja labasuste laval kasutamine isiklikult solvav. On tunne, et mind peetakse rumalaks, harimatuks ja madalate tungide küüsis vaevlevaks isikuks, kes ma sugugi olla ei taha.

Mulle meeldiks, kui sellise etenduse eelreklaamis oleks hoiatus: selles etenduses ropendatakse. Siis ma ei läheks. Poole tüki pealt ära tulla pole viisakas, aga kannatada tundide kaupa labasusi on paras piin. Eriti siis, kui see etendusele midagi juurde ei anna – pigem võtab ära. Teatrisse ja kinno minnakse ju ikka meeldivaid elamusi saama.

Ega see pole üksnes teatrimaailma probleem. Ohjeldamatut ropendamist võib kohata igal pool: sotsiaalmeedias, kirjanduses, teleekraanil. Tundub, et mõne vägisõna teksti sisse pikkimine on popiks saanud. Tahaks uskuda, et see «Vaat, kus ütles!»-mentaliteet ajapikku siiski möödub ja austus korrektse eesti keele vastu taas ausse tõuseb.

Paljast keha võib eksponeerida ja voodistseene näidata küll, kuid seegi peab olema esteetiliselt nauditav ehk see ei tohiks olla kole ja labane. Sellest reeglist sageli kinni ei peeta. Vahel hakkab lausa kahju näitlejaist, keda sunnitakse sadade silmapaaride ees riidest lahti võtma ilma tunnetava kunstilise eesmärgita, kuna arvatakse, et see publikule meeldib. Aga alati ja kõigile ei meeldi ju.

Meelega ei toonud selles loos näiteid, sest usun, et neid on igaühel endal. Teiseks ei tahaks kellelegi liiga teha lootuses, et ropendamiseks on neil mingi hea põhjus olnud.

Seotud lood
29.02.2016 02.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto