Sisukord
Arvamus
Tänane leht
02.03.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Tervis vedas bussijuhti sõidu ajal alt Eesti lühiuudised Keskerakonna Tallinna nõukogu määras Põhja-Tallinna juhid Katsetatakse mobiilseid kiiruskaameraid Uued kaamerad aitavad kuritegusid avastada Esimesed elatisvõlajuhtumid jõuavad kohtusse tänavu Riik kavatseb pitsitada rongavanemaid veelgi (1) Riigi löökplaan teeks kõigist lastest ujujad (2) Ratase ja Simsoni kohad valikukeerises Majandus Milder: võiks tulla hea aasta (1) Kindlustunnet jagub Baltimaades enim eestlastel Riik, kus sisseränne ei ole probleem vaid lahendus (2) Majanduse lühiuudised Tööandjad: välistööjõu Eestisse toomine on hädavajalik (12) Välismaa Välismaa lühiuudised «Džungel» kaob, migrandid mitte Donbassi elu: lootus kustub, usk kaob, armastus hingitseb Arvamus Dagmar Lamp: seks ja Tallinn ehk deitimise võimalikkusest (10) Postimees 1936. aastal: kirjanik O.Lutsu vanemate kuldpulm Juhtkiri: õpetame kõik lapsed päriselt ujuma Marek Strandberg: Rohkem fosforit! Kas see ikka on hea? (4) Jüri Vendik: Vene ühiskonnas on midagi, mis sunnib teda vahetama vabadust ja eneseväärikust irratsionaalsuse vastu Lugejate kirjad: Eesti aitajate unustamisest, rahva esindamisest Erkki Bahovski: sõjast ja venelaste meelsusest rääkimine Eesti stabiilsust ei taga (3) Kultuur Ühenäolise ja Mitmepalgelise ajatu värssduell Sport Flora võitis Superkarika Spordi lühiuudised Toetushäälte leidmisega kimpus Võrno võitleb konkurentide ja ajakirjandusega (5) Neli kullajanust, kolm musta hobust, kolm visa võitlejat Reinar Halliku kurnav reis lõppes õnnelikult Noorus ja kogemus ühise eesmärgi eest Tallinn Keskerakonna Tallinna nõukogu määras Põhja-Tallinna juhid Tallinna lühiuudised Tarbija Dieet aitab leevendada autisti vaevusi (1) Tartu Klimatoloogid niipea suurt kevadet ei luba Elektriteater peab sünnipäeva Näituse-Vaksali ristmik saab foorid (2) Kivikatus maha, plekk-katus asemele. Kas vanalinnas nii sobib? Jaan Vaiksaar: Exceli tabelid ja looritatud sotsiaalsus Imbi Rego: keda aitab 56 miljonit eurot? (1) Mehed võtsid ideest rõõmuga kinni Meeskunstnikud üllatavad naisi maalitud lilledega Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marek Strandberg: Rohkem fosforit! Kas see ikka on hea?

4 min lugemist
Marek Strandberg FOTO: Peeter Langovits

Kas fosforiidikaevandamine ikka tooks õnne eestlase õue peale, küsib ettevõtja Marek Strandberg.

Mõistetavalt on ju üsna valus kogeda seda tõsiasja, et 1997. aastal alla kirjutatud Kyoto protokoll on oma töö teinud. Naftaajastu lõpp pole sugugi roosiline. Need, kes lootsid näha musta ja pruuni äri kontekstis kõrgeid hindu, on pidanud kõvasti pettuma. Nafta pole paraku kaup, vaid osa globaalpoliitilisest vereringest. Eesti võimalus sellel turul mõjutajana kaasa mängida on olnud eos üsna väike.

Asjaolu, et kõrged naftahinnad võimaldasid põlevkivikaevandajail ja sellest õli väänajatel end naftašeikidena kujutada, pole paraku määrav. Naftariikides tuleb naftat maast jätkuvalt, kui sinna näpuga auk torgata või siis veidi keerukamaid puurmistehnikaid rakendada. Eestis ei sünni näppu maasse torgates mingit majandusimet ja valdavalt ameeriklaste arendatud puurimistehnikatest pole põlevkiviäris mingit kasu.

Kuhu kadus keskkonnamõju?

Ometi ootavad need, kes põlevkiviärri sadu euromiljoneid uputanud, oma kasumit. Vaid elektritootmisesse taandumine tunduks kaotusena. On üsna usutav, et nii Viru Keemia kui ka Eesti Energiagi oleks valmis oma õlitööstuse ärilise kaotuse pisarad unustama, kui avaneks uus kaevamislootus. Selleks on loomulikult fosforiit.

Omal ajal põhjavee puhtuse nimel peetud fosforiidisõja mõned elusolevad akadeemilised veteranid on juba kinnitanud, et tegelikult oli lugu põhjavee võimalikust kahjustamisest pigem väljamõeldis. Suur bluff, millega mindi seljatama Nõukogude väetisetööstuse ministeeriumi ahneid plaane. Vahepeal olla aga kaevandustehnoloogiad uuenenud ja kõik palju paremas korras. Tõesti? Põlevkivitööstuse mõju põhjaveele on ju jätkuvalt üsna märkimisväärne.

Põlevkiviõli töötlemise tehas Kiviõlis. Foto: FOTO: Liis Treimann
Põlevkiviäri on üsna sarnane Putini Venemaal harrastatava majandusmudeliga, kuid sarnasus ei seisne ainult unistuses kõrgest naftahinnast, vaid ka hirmupõhisuses.

Põlevkivist õli tegemise äril oleks vaja olnud mitut edueeldust. Vaid üks neist oli nafta hind maailmaturul, mis müüdi järgi pidi kasvama. Ses mõttes oli ju põlevkiviäri üsna sarnane Putini Venemaal harrastatava majandusmudeliga. Sarnasus ei seisne muidugi ainult unistuses kõrgest naftahinnast, vaid ka hirmupõhisuses: põlevkiviäris käib juba Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest saati jutt, kuidas kaevandamine on ainus tee lahendamaks Ida-Virumaa sotsiaalseid probleeme ja hoidmaks seal stabiilsust. Öäk!

Teine müüt seisnes selles, et põlevkivist saab vaevata teha ahvatlevat kaupa. Olgu see siis vedeldaja masuudile, millega kütta laevamootoreid või meisterdada koguni Eesti oma bensiini ja diislikütust. Komistuskiviks sai ses osas väävel, mille sisaldust ilma märkimisväärse energia- ja rahakuluta vähendada ei saa. Seda müüti oma kütuste võimalikkusest levitati pikalt ja seda vaatamata teadmisele, et rahvusvahelisel merendusorganisatsioonil oli eesmärk vähendada järsult laevamootorite väävliheitmeid.

Kaevandamise ja keemiatööstuse müüdid

Miks räägin fosforiloo juures siiski nii pikalt põlevkivist? Eks põhjus ole lihtne: et näidata, kuivõrd mütologiseeritud ja alusetutel väidetel on lebanud me mäe- ja keemiatööstsus seni. Pole ühtki nähtavat põhjust, miks peaks fosforiäri minema oluliselt teistmoodi.

Ei saagi minna, sest üleilmse mineraalse fosfori vajaduse möödapääsmatuse ning ülitulususe müüt tugineb muu hulgas ka sellele asjaolule, et 2008. aasta paiku tõusis fosforiidi hind 300 ja 400 dollari vahele tonnilt.

Sellest end petta ja lootusi tekitada lasta on ilmne rumalus, aga just seda ongi nüüdseks tehtud ja Eesti ettevõtjate kõrvade vahele istutatud lootus 800 fosforiidimüügimiljardist. Geoloogiliselt võib Eesti aladelt leida sadu, kui mitte enam miljoneid tonne fosforiiti. Kuidas kuskil. Mõnes kohas on need ladestused meetripaksuse kihina, mõnes paksemad. Aga mitte fosforiidi hulk ja selle hind pole peaküsimus, vaid nagu ka põlevkivi puhul, selle tegelik ja jätkusuutlik vajadus.

Selles on põhjust kahelda ja õige mitmel põhjusel.

Fosforitipp ja Nauru näide

Haagi Strateegiliste Uuringute keskus on üllitanud analüüsi, milles näidatakse fosforitipulaadse nähtuse võimalikku olemust. Selle järgi on ajavahemikuks 2030–2050 fosforivajadus kas jõudnud maksimumini või juba vähenemas.

Seda muidugi juhul, kui tavapärane fosforiidiäri ei saa jätkuda. Miks aga peaks, kui üks fosfaatsete kivimite kasutamise riskidest on toksiliste lisandite rohkus neis. Seda on ka nii Eesti kui me lähedase Soomegi fosforimaakides.

Tooraine müüjana ei erineks me eriliselt naurulastest, kelle saarel leidunud 40-50 miljonit tonni mineraliseerunud linnusitta rahaks vahetati ja see omakorda rahva õnnetuseks arutult ära raisati.

Tavaäri jätkudes võib fosforivajadus (arvutatult P2O5 peale) kasvada praeguselt 35 miljonilt tonnilt aastas 2100. aastaks 80 miljonile tonnile. See on muidugi helendav unistus, sest ainult toidukasutuse efektiivsust suurendades saaks inimkonna tuleviku fosforivajadust hoida tasemel 40 miljonit tonni aastas. Seejuures võib seda saavutada mineraalse fosforikasutuse vähendamisega ning korraliku sõnnikumajanduse ja kompostimise juurutamisega. Jah, seda isegi suuremahulise põllumajandustootmise puhul.

Tooraine müüjana ei erineks me kuigivõrd naurulastest, kelle saarel leidunud 40–50 miljonit tonni mineraliseerunud linnusitta rahaks vahetati ja see omakorda rahva õnnetuseks arutult ära raisati. Nauru-laadne tulevik pole just meeldiv perspektiiv.

Fosforiidisõda. Foto: FOTO: Erakogu

Arukana võiksime ju seda fosforiiti siis ka toodeteks, näiteks väetisteks töödelda. See omakorda eeldaks aga keemiatööstuse taasloomist, milleks siinmail paraku investeerimiseeldused puuduvad, nagu ka võime end asjakohastele turgudele pressida. Hapete tootmine, väetisetööstuse möödapääsmatu eeldus, vajaks kõrvale toeks ka muud keemiatööstust.

Mida siis teha?

Minu hinnangul on fosforiturg küll järjekordne rumalusest üleskiidetud võimalus, mis vähegi sisukama analüüsi tulemusena varem-hiljem oma teist palet näitaks. Algul paberil ja siis ka tegelikkuses. Sellega võitlema hakkamine aga paratamatult kasvatab ärilaste himu ja sellest saaks põlevkivitööstuse järel järjekordne inimpõlve vältel tehtud laostav investeering.

Praegu puudub Eestis ka rahvahääletuse mehanism, mis võimaldaks igavesest ajast igavesti lootusetutele ning looduse arvelt elamist soodustavatele projektidele kriipsu peale tõmmata.

Ka fosforiit on me ühisvara, ja juhul kui selle kaevandamine ja müük kõne alla tuleb, tulgu siis niimoodi, et selle müügist suur hulk Eesti kodanikkonnast tulundusühistu kaudu ka kasu saaksid.

Teisalt aga võiks ju ette kujutada, et kogu fosforiidi ja muude maavarade asjus otsuste tegemine olekski rahva asi. Seadus näeb selliseks asjaks ette koguni ettevõttevormi – tulundusühistu. Tulundusühistu võivad moodustada kõik, kes soovivad ühisvara majandamisest osa saada. 100 000 või isegi  200 000 Eesti ühisvaradega tegeleva tulundusühistu liiget on meeletu majandusjõud. 50-eurone osamakse annab juba viie miljoni eurose kapitali. Ka fosforiit on me ühisvara, ja juhul kui selle kaevandamine ja müük kõne alla tuleb, tulgu siis niimoodi, et selle müügist suur hulk Eesti kodanikkonnast tulundusühistu kaudu ka kasu saaksid. Omalaadne kodanikupalk või midagi sellist.      Ega see potentsiaalne kodanikupalk mujalt ju ei tuleks kui esmalt ikka loodusvarade kasutamise pealt.

Et miks just tulundusühistu? See on kõige demokraatlikum ettevõtlusvorm – kõigil osanikel on üks hääl ja võrdne majanduslik panustus. Sellel omandijuhtimisviisil on üks oluline eelis: osanikel puudub seadusest tulenevalt võimalus üksteise vara üles osta. Ameerika majandusteadlane ja Nobeli majanduspreemia laureaat Elinor Ostrom on oma aastakümnete vältel tehtud uurimustest ühisvara kasutamises järeldanud üht: et kui riik tsentraalselt ühisvara hallata ja majandada püüab, õnnestub see vaid 40 protsendil juhtumitest, kui sama ühisvara hallatakse kogukondlikult, näiteks tulundusühistuis või muul multitsentrilisel (Ostromi termin) moel, õnnestub 70 protsenti ettevõtmistest.

Riiklikult ja tsentraalselt hallatud põlevkivimajandusi äpardumist on tänaseks nähtud ja kogetud piisavalt.

Seotud lood
01.03.2016 03.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto