Kristel Trell: toome salongid tagasi

2 min lugemist
Kristel Trell FOTO: Postimees.ee

Voronja galerii alustas Tartus korternäituste sarja ja kuuldavasti kasvab kodugaleriide populaarsus mühinal. Kodusid, mis tahaksid kunstile ja külalistele uksed avada, tuleb galeristide sõnul aina juurde. Mujal maailmas on kultuursed kodukülastused samuti popid: näiteks Berliini galeriimessi ajal korraldatakse mitmeid korternäitusi. Kuigi kodugaleriis on põhirõhk kunstniku tööde näitamisel koduses interjööris, võlub enamikku publikust just see viimane võimalus saavutada kellegi elutoas kunsti ja selle loojaga vahetu kontakt.

Kodukohvikute-restodega on rahvas juba ammu harjunud ning mõte võhivõõra inimese koju sööma-jooma-mõnulema minna tundub täitsa tavapärane. Lihtne guugeldamine näitab, et kodukontsertide korraldamisega tegelevad mujal ilmas suisa eraldi ettevõtted. Tahad, et lemmikartist su elutoas esineks – aga palun! Eestiski on kodukontserdid hoo sisse saanud, koduteatrist rääkimata: elu parimat suveteatrit käisin kaemas Margus Kasterpalu juures Saueaugu Teatritalus.

Kodudesse kogunemine eesmärgiga teha muusikat, vaadata kunsti või kirjandusest rääkida pole mõistagi mingi uuema aja nähtus. Marie Underi kodus kohtuda tavatsenud haritlasseltskond vajutas oma jälje möödunud sajandi algusaastate kultuurilukku. «Salongi keskne tegevus oli vestlus. Küllap oli sellel ka silmaringi avardav eesmärk, kuid iseloomulik oli mängulisuse, loovuse aspekt. Nagu paljudes teisteski salongides oli ka Underi salongi performansis oluline koht rafineeritud vaimukusel ja improvisatsioonil,» kirjeldab kooskäimisi Underi kodus oma TÜ filosoofiateaduskonna etnoloogia õppetooli magistritöös uurinud Kristel Rattus.

Nõukogude Eesti karmilt tsenseeritud kultuurielu sundis kunsti-muusika-kirjanduse-vestluse veel rohkem koduseinte vahele, meenutagem kasvõi Vaino Vahingut ja tema legendaarset Nõva tänava salongi Tartus. «Üks stiilne kooskäimiskoht oli ka Tallinnas kunstnik Olev Subbi juures. Lembit Saarsalu tegi muusikat, Subbi, Tolts ja Kokamägi panid välja uued maalid, keegi luges luulet,» meenutab kunstiteadlane Harry Liivrand.

Kodu loob kunstile hoopis teistsuguse konteksti, seda võib kinnitada ilmselt igaüks, kes kellegi kodus mingit kunstiliiki nautinud. See kontakt on vahetu ja siiras, kõnetades publikut hoopis teistmoodi kui mõnes hiiglaslikus teatrisaalis või galeriiseinal. Mitte et ma üht teisest paremaks peaks, aga nii nagu inimene, saab ka kunst kodus maski painest pääseda: täpselt niisamuti, nagu me ise viskame koju tulles pintsaku seljast ja tõmbame toasussid jalga.

Köögilaua taga parandatakse maailma ja sünnitatakse suuri ideid, vesteldakse ja vaieldakse selgeks palju enam kui klaasist seintega koosolekuruumi päevavalguslampide all. Oleks ainult rohkem selliseid kööke, elutubasid ja õuesid, külalisi küllap juba jagub.

Seotud lood
03.03.2016 05.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto