Sisukord
Arvamus
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (9) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (3) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi (1) Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada (2) Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? (1) Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (11) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar (1) Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (45) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama (1) Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Arvustus ⟩ Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mart Raudsaar: oot-oot, mis mõttes?

2 min lugemist
Mart Raudsaar FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Läinud pühapäeval võis näha uue komöödiasarja sketši, kus Peeter Oja kehastatud tegelane kandideeris balleti «Luikede järv» naispeaossa, lükates ümber komisjoni kriitikat. Traditsioonid? Praegu on 21. sajand. Ei oska balletti? Oot-oot, mis mõttes?

Sketš illustreerib väga hästi postmodernset ühtse väärtussüsteemi puudumist. Mõistagi on eri aegadel tõlgendatud õiglust, headust, ilu ja tõde erinevalt. Siiski on (filosoofilised) koolkonnad suutnud üksteisega mõtestatult vaielda, sest nad on tuginenud mingisugusele mõistete süsteemile, mis on osaliselt kattuv või vähemalt kõrvalseisjale arusaadav.

Uues heas ilmas on igaüks ise ilutegija. Kui tahan, kuulan transistorit; kui tahan, tantsin balletti, ja ainsaks tõe kriteeriumiks on mu enda arvamus, mis ei pea olema argumenteeritud, sest mul on õigus arvata täpselt seda, mida ma tahan. Need, kes seda arvamust ei jaga, ei saa lihtsalt aru, et mul on õigus; ent nad peavad jääma vait, sest mul on õigus olla oma õiguses.

Koolkonnad ja gildid on määratud kaduma, sest kellelgi pole õigusi dikteerida indiviidile norme või väärtusi. Üks selline gild on ajakirjandus. Tegemist on avatud gildiga, kuna liituda võib igaüks, kes tunnustab ühiseid norme, mille vundamendiks on ajakirjanduse eetikakoodeks, millest tulenevad ajakirjanike käsitööpõhimõtted: tuginemine kontrollitud allikate jutule, teema tasakaalustatud käsitlemine, (üldsuse) avaliku huvi silmas pidamine.

Meetod kui selline on löögi all. Surve on niivõrd suur, et läinud nädalal tegid 22 Soome peatoimetajat pretsedenditu avalduse libaväljaannete vastu: «Ennast meediaväljaanneteks nimetavad osalised mürgitavad ühiskondlikku arutelu ja õhkkonda ühiskonnas, juhtides avalikkust tahtlikult eksiteele oma valesõnumitega.»

Selliseid väljaandeid ja veebikeskkondi ning blogisid on ka Eestis. Valiku ühte otsa kuuluvad need, kelle meelest ei lennanud Pentagoni hoonesse kunagi ühtegi lennukit; valiku teises otsas leiame kohalike omavalitsuste või parteide rahastatavaid meedialaadseid kanaleid, mis mustavad valimatult ebasobivaid isikuid ja kiidavad võimulolijaid.

Soome peatoimetajad taunisid ka ajakirjanike survestamist. Raadiointervjuus ütles YLE Baltimaade korrespondent Marjo Näkki, et tõenäoliselt pole Eestis olukord nõnda hull kui Soomes, kus ühte ajakirjanikku ähvardati vägistamisega. Olen veendunud, et meie olukord on tegelikult juba hullem. Olen ise kuulnud, kuidas raadiosse helistanud inimene ähvardas ajakirjanikku tappa. Ähvardused, mõnitused ja sõim on ajakirjanike meilipostkastides igapäevased.

Lugesin hämmastusega Facebooki kommentaare, mis tegid maha Tuuli Jõesaart pärast Bonnieri preemia võitmist. Mäletatavasti kritiseeris Jõesaar neid isikuid, kes pidasid õigeks joota lastele imeravimi pähe kloordioksiidi. Kommentaare lugedes tuleb aga välja, et tegemist on «kinnimakstud» vandenõuga «alternatiivmeditsiini» viljelejate vastu (palun eos vabandust tõelistelt alternatiivmeditsiini pooldajatelt).

Niisiis kuulen juba kisakoori, et «peavoolumeedia» on ära ostetud, klikijahil, pinnapealne jne – ja seega kõiges ise süüdi. Küsin vastu: kodanikud, kus on teie argumendid? Kui Keskerakonna kongressi aegu kõlasid süüdistused ajakirjanduse kallutatuses, tellisin uuringu, mis tõestas vastupidist. Ehkki Tallinna TV «Meedia keskpunkti» tegijad sarjavad igal võimalusel Eesti meediakanaleid, nopivad nad millegipärast valitsuskriitilisi seisukohti just nimelt nendest väljaannetest. Miks? Sest neil endal pole võimekust peale muheda jutusaate tegeleda uuriva ajakirjandusega.

Kui Oslo valitsuskvartalis lõhkes Breiviku autopomm, kihas Norra sotsiaalmeedia väidetest, et pommipanijad olid moslemid. Alles ajaleht VG tõi lauale versiooni, et terrorist oli valge mees. Nii öeldes ujusid nad vastuvoolu, kuid nii peabki ajakirjandus käituma.

Seotud lood
    15.02.2020 17.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto