Aafrikast pärit Oumo-nimeline noor naine on üks Saksamaale jõudnud pagulastest. Ta põgenes oma koduriigist, sest tema perekond oli seal poliitiliselt tagakiusatud, tema õemees tapetud ja õde ise teadmata kadunud. Oma teekonnal Euroopasse oli aga Oumo edasi liikumiseks korduvalt sunnitud astuma vahekorda.
Esiteks, et saada endale võltsdokumendid, ja teist korda, et tagada koht Türgist Kreeka poole suunduvas paadis.
See on väljalõige ÜRO pagulasameti (UNHCR), rahvastikufondi (United Nations Population Fund) ja Naiste Pagulaskomisjoni (Women’s Refugee Commission) värskest raportist «Protection risks for Women and Girls in the European Refugee and Migrant crisis», kus juhitakse tähelepanu naistevastasele vägivallale Euroopasse saabuvate migrantide seas.
Ka Amnesty Internationali andmed kinnitavad, et inimkaubitsejatega vahekorras olemise eest pakuvad nad naistele odavamat vahendamistasu, lausub inimõigusorganisatsiooni Euroopa üksuse asejuht Iverna McGowan intervjuus Postimehele.
Lapsabielud, koduvägivald, vägistamised ja sunnitud vahekorrad inimkaubitsejatega. Just need märksõnad iseloomustavad pagulasnaiste igapäeva.
Rändekriisi üks tahke, mis puudutab naiste seksuaalset ärakasutamist nii teel olles kui ka sihtriiki jõudes, pole leidnud veel ülemäära kajastust. Ühtpidi ka arusaadavalt, sest andmeid, kui laialdase nähtusega on tegemist, on äärmiselt keeruline koguda.
Tegu on delikaatse teemaga. «Vägistamisest või koduvägivallast rääkimine on tabu igale naisele,» selgitab McGowan.
ÜRO pagulasameti sõnul on nende kogemus näidanud, et teel olles või ka vastselt sihtriiki jõudnuna naised üldjuhul neil teemasid ei puuduta. Seda enam, et tihti on tegemist inimestega, kes on juba kodumaal mingi trauma läbi elanud. «Teel olles on inimeste prioriteet edasi liikuda, seega isegi kui neid on sel ajal seksuaalselt ära kasutatud, ei otsi nad abi, sest hirm, et kuhugi pöördudes saadetakse nad tagasi, on suurem,» räägib Sophie Magennis, UNHCRi Euroopa büroo poliitika- ja õigusosakonna juht (Head of Policy and Legal Unit, UNHCR Bureau for Europe).
«Üldjuhul tegeletakse saadud traumadega alles pärast sihtriiki jõudmist,» sõnab ta, lisades, et kui inimene on mõnda aega juba riigis viibinud ja tal on taas tekkinud mingigi turvatunne, on tõenäosus rääkimiseks suurem. Just selle sihtgrupi seas on UNHCR hetkel läbi viimas oma järgmist uuringut.
Amnesty Internationali asejuhi sõnul võib öelda, et seksuaalvägivald kui rändekriisi kaasnähe sõna otseses mõttes lokkab. Kui migrandid, sh naised, on sunnitud magama öösel õues või ülerahvastatud varjapaigakeskustes ning tihtipeale puuduvad naistele ja meestele ka eraldi pesemisvõimalused ja magamisruumid, siis sellised tingimused muudavad seksuaalse ärakasutamise võimaluse palju tõenäolisemaks, ütleb McGowan.
«Naisena olen küsinud ka endalt, kui ma läheks ja magaks keset ööd väljas kuskil põllu peal, siis kas ma tunneksin ennast sealjuures turvaliselt? Vastus on ei,» ütleb ta. «Kui midagi peaks juhtuma, siis mul kui Euroopa Liidu kodanikul on võimalus vähemalt politsei poole pöörduda, neil see aga puudub.»
Probleem puudutab aina rohkemaid naisi, sest erinevalt möödunud aasta suvest, kus näiteks juunis 2015 moodustasid naised ja lapsed vaid 27 protsenti Euroopasse sisenevatest migrantidest, oli käesoleva aasta jaanuaris neid juba 55 protsenti. Kui esimese lainena saabusid mehed, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, kus pered hakkavad neile järele tulema.
McGowani sõnul on Amnesty International seksuaalvägivalla ohvriks langemise juhtumeid tuvastanud kogu pagulasteekonna jooksul, kuid eriti esineb seda transiitriikides, kus vastuvõtukeskuste tingimused on kehvad või olematud. «Kui mõnda maad spetsiaalselt välja tuua, siis võiks see olla Ungari,» lisab ta.
Oluline on märkida, et ärakasutajateks pole üksnes teised migrandid, vaid ka Euroopa riikide politsei, sõnab Amnesty asejuht. Ta lisab, et näiteks on nad registreerinud juhtumi, kus üks Saksa politseinik pakkus naissoost asüülitaotlejale välja, et kui ta temaga üksi aega veedab, saab talle osaks parem kohtlemine. Naine keeldus.
ÜRO pagulasameti raport toob välja ka teise hirmutava trendi.
Rändekriis on kasvatamas lapsabielude arvu. Magennise sõnul näitas UNHCRi möödunud aasta novembris tehtud uuring, et leidub peresid, kelle arvates on tüdrukutel turvalisem väga noorelt abielluda, sest muidu oleksid nad pagulastena teel Euroopasse liiga haavatavad. Lisaks võib lapsabiellu sundida vaesus.
«Peredes, kus on vähe vahendeid enda ülalpidamiseks, on varajane abielu üks võimalus selle leevendamiseks,» märgib naine. Euroopas on lapsabielud seadusega keelatud, kuid tegelikkuses jõuab siia migrantide näol paare, kus näiteks 40-aastase mehe kaasaks on 14-aastane tüdruk.
Rääkides võimalikest meetmetest olukorra leevendamiseks, mainib McGovan migrantidega tegelevate inimeste kompetentsi suurendamist. Ent lisab siis, et küsimus on hoopiski selles, miks inimesed üldse peavad kõndima tuhandeid kilomeetreid läbi Euroopa.
Ka ÜRO pagulasamet kinnitab, et niikaua kui migrantidele legaalset sisenemisteed Euroopasse pole, jäävad nad osaks inimkaubitsemise ahelast. «Meie prioriteet on lõpetada see kontrollimatu liikumine, mis paneb naised haavatavasse olukorda,» sõnab Magennis.
Nii UNHCRi kui Amnesty Internationali esindajad rõhutavad, et lahendus oleks toimiv ümberasustamisprogramm, kus asüülitaotlusi menetletaks Türgi põgenikelaagrites või juba Süürias.
Möödunud aastal sõlmitud kokkuleppe alusel nõustusid ELi liikmesriigid vastu võtma 160 000 inimesest, kuid siiani on selle initsiatiivi raames suudetud ümber jagada vaid 600 inimest, märgib Magennis.
McGowani sõnul räägib see Euroopa poliitilisest kriisist ja oskamatust juhtimisest, mitte niivõrd praktilisest võimekusest või pigem selle puudumisest. «Asi pole selles, et Euroopa ei ole piisavalt tugev, vaid ta ei taha,» ütleb ta. «Kui meie piiridel oleks sõjaline oht, siis poleks see probleem: asi saaks üleöö lahendatud ja selle alla pandaks miljardeid eurosid. Niisamuti võime meenutada viimast majanduskriisi ja pangandussektori kokkuvarisemist. Praktiliselt üleöö loodi riiklikud päästefondid, et pangad võlast vabaks osta,» ütleb McGowan. «Nüüd on meil siia saabunud miljon inimest ja keegi ei oska enam midagi teha,» lõpetab ta.
