Sisukord
Arter
Postimees
12.03.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Loomad naudivad päikest Palju õnne Mees, kes ei kartnud Tagakülg In memoriam Anu Liivak (14.10.1953 – 10.03.2016) Rahvusliku lennufirma logo on inspireeritud kiilidest Eesti lühiuudised Juhan Parts kaitseb tuliselt Botnica ostu «Aktuaalne kaamera» tähistas juubelit Järjekordne märgiotsing lõppes fiaskoga (7) Multihumanitaari šokolaadililled rihivad Harrodsit Välismaa Pariis pakub peatuspaika 700-le Barbie-nukule Kriitikud röövivad Merkelilt une (3) Erdoğan – EL 1:0 Välismaa lühiuudised Donbaslased elavad keset miinivälju (1) Arvamus Urve Eslas: mida kuulavad ehitajad Yoko Alender: kes tahaks elada Tallinnas? (6) Mees, kes ei kartnud Postimees 1993. aastal: Lauri Vahtre hoiatab Eesti rahvast Jüri Toomepuu eest Erdoğan – EL 1:0 Unistas end tippu Päeva karikatuur Jelena Skulskaja veste: kohad, kus isegi õnnetus on meeldiv Juhtkiri: The Answer is Estonia* (5) Peeter Langovitsi tagasivaade: Kuku-telet ei tulnud Plekk mainele igaveseks (10) Kultuur Nädala plaat. Eurolaulu siin pole Mida arvab Postimehe žürii filmist «Perekonnavaled»? Nädala album. Djerro seiklused elektroonika kullafondis Unistas end tippu Kotitäis lolle nalju Luulehetk – hetk luules Muinas-Eesti Macbeth ja teisi jutte Väärtuslik lisandus Tammsaare-uuringutele Sport Spordi lühiuudised Kas Nabi päästab taas Eesti maadluse au? Autogrammijaht paljastab staaride värvika seltskonna Norra võitis kodus Plekk mainele igaveseks (10) Tarbija Jurist vastab Kommentaar Kuidas vältida tööstressi? AK Yoko Alender: kes tahaks elada Tallinnas? (6) Nädala album. Djerro seiklused elektroonika kullafondis Nädala plaat. Eurolaulu siin pole Valitsus pärast naistepäeva Hilinenud tervitus Kadriorust Rein Järlik: Sõmerpalu valla verine kolmapäev (12) Arko Olesk: ökoloogiline küür tekitab taimeteadlaste seas vaidlusi Nälginud Eesti (13) Arter Krimmist pärit «küborg»: ma ei saa neile kunagi andestada (4) Valime uue klassikatähe! Margit Härma: üldised juhised ellujäämiseks märtsis Eesti esipankur elab raha- ja teadusmaailma vahel (15) Mõtle, mida teed! Või kahetsed... Et Eesti elu edeneks Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Krimmist pärit «küborg»: ma ei saa neile kunagi andestada

4 min lugemist
Ašer Tšerkasskil tuli 2014. aastal vahetada tsiviilriided sõjaväevormi vastu ning ka peale rindelt naasmist on ta jäänud pataljon «Dnepr» ridadesse. FOTO: AFP / Scanpix

Üks ikoonilisemaid fotosid Ida-Ukraina sõjast ilmus ajalehes LA Times ning kujutab vabatahtlike pataljoni Dnipro mehi sõitmas minibussiga rindele Donetski lennujaama lähedale. Foto keskmes hoiab vägilasekasvu väsinud ilmega mees automaati AK-47 – see on Ašer Tšerkasski, kellest kujunes Ukraina vastupanu sümbol.

Tellijale

Tegelikult sai Ašer kuulsaks kogemata: «Poisid klõpsisid rindel pilte, jagasid sotsiaalmeedias. Pärast hakkasid siia sõitma ajakirjanikud: kõigepealt Iisraelist, pärast USAst, Prantsusmaalt ja mujalt.» Ašer ja tema üksuse mehed on sisse kirjutatud ka LA Timesi korrespondendi Sergei Loiko möödunud aasta sügisel ilmunud raamatusse «Lennujaam», millest kujunes tõeline bestseller ja mida praegu tõlgitakse ka eesti keelde. Tõsi, erinevalt Ašerist sai temal põhinev tegelaskuju Solomon romaanis Donetski lennujaama kaitstes surma. Nagu ka tema kaaslased. Oma sõprade surma nägi Ašer palju. «Sain talvel mürsuplahvatusest põrutada, lebasin pikalt hospidalis. Teistel läks halvemini. Hukkus Ivan Kurjaga, temast jäid maha naine ja kaks väikest last.»

See, kuidas Ašer üldse sõtta sattus, on omaette lugu. Enne Krimmi annekteerimist 2014. aasta märtsis elas ta Feodossijas ning kasvatas koos abikaasaga kolme last. Ašer tegeles ettevõtlusega ja pere elas võrdlemisi hästi. Kui pärast 2014. aasta Ukraina revolutsiooni algasid sündmused, mis viisid Krimmi annekteerimiseni Venemaa poolt, otsustas Ašer sõita perega Dnipropetrovskisse. «Ma ei suutnud seda välja kannatada, nimetagem asju õigete nimedega: see, mis Krimmis toimus, oli reeturlus,» lausub Ašer. «Inimesed, kes olid Ukraina kodanikud, asusid tegutsema Venemaa huvides. Kuid mida nad selle eest said? Kõrged hinnad ning rubla hävimisega väärtuse kaotanud penisonid ja palgad.» Kas loodad veel kunagi Krimmi tagasi pöörduda? Ašer: «Ma ei taha sõita Krimmi, ei taha näha neid reetureid. Nende pärast kaotasin kõik, mis mul oli, nende pärast ei saa ma enam koju tagasi. Nende pärast ei saanud ma möödunud aastal isegi oma ema matustele…»

Dnipropetrovskisse saabus Tšerkasskite perekond varatuna ning neid hakkas abistama kohalik juudi kogukond. Juutidel on sajandite vältel saanud kombeks välise maailma survel kokku hoida ja üksteist abistada. Dnipropetrovskis tabas aga Ašerit järgmine löök, kui lagunes tema perekond. Abikaasa nõudis, et perekond sõidaks Ukrainast ära sugulaste juurde Iisraeli või Kanadasse. «Ma ei saanud ära sõita. Minu perekonna juured on Kaukaasias, seal elavad tänaseni minu sugulased. Teadsin täpselt, mida Vene sõjavägi seal 1990. aastatel korda saatis. Nad oleksid siin end täpselt samamoodi üleval pidanud: tapnud, vägistanud, röövinud. Tooras on kirjas, et kui vaenlane kavatseb sind tappa, pead sa ta esimesena tapma. Vahet pole, kas oled Ukraina, Iisraeli või Eesti kodanik, oma kodumaad ja perekonda peab mees kaitsma,» räägib Ašer.

Mees jättis lapsed kohaliku juudi kogukonna hoolde ja liitus ise vabatahtlike pataljoniga Dnipro, mis paisati Peskisse Donetski lennujaama külje all. Peski asula oli oma strateegilise asukoha pärast Donetski lennujaama lahingu üks tulisemaid kohti ning sellest, mis rindel toimus, on Ašeril raske rääkida. «Ma ei saa rääkida mingitest kangelastegudest, meie mehed said hästi aru, et vaja on täita kodanikukohust.» Küsimusele, kas sõjas pideva Gradi-tule ja kuulirahe all oli hirmus, vastab Ašer: «Kõigil meil oli hirmus. Kui pole valikut, on kõigil raske. Kõik tahavad elada. Surma saada polegi kõige hirmsam, palju hirmsam on, kui näed, mida sõda teeb inimestega. Kuidas mehed jäävad jalgade ja käteta, moonutatud nägudega… Sõda hävitab sinna paisatud inimeste saatused, väga paljudel meestel lagunesid rindelt naastes pered ja elud. Kui sa juba pikalt rindel oled, siis ei mõtle selle kõige peale. Jah, oli hirmus, kuid et see hirm oleks mind halvanud, seda ma ei mäleta. Kõik me tahtsime terveks jääda ja pärast sõda perede juurde naasta.»

Donetski lennujaama kaitsel oli muu hulgas kasutusel enne Esimest maailmasõda valmistatud kuulipilduja Maksim. Kas teile ei olnud solvav, et riik andis vabatahtlike üksustele viletsa relvastuse ja varustuse? «Sel hetkel oli meil ükskõik. Võrreldes Donetski lennujaamas kasutusel olnud raskekuulipildujaga Maksim oli minu kuulipilduja võrdlemisi uus, toodetud 1948. aastal, ja ka automaadid olid meil 1960. aastatest,» muheleb Ašer.

Postimees on Ašerist juba korra kirjutanud, 25. jaanuaril ilmus välismaa küljel artikkel «Kiievi-meelsus on Ukraina juudi kogukonnas ebatüüpiline». Tõlgin Ašerile loo ära ja küsin, mis ta sellest arvab. «See pole tõsi, et juudid ei tahtnud Ukraina eest sõdida. Meil on alati kombeks olnud, et ühed sõdivad ja teised õpivad toorat tundma. Need, kes õpivad toorat, ei peagi sõdima, see on ka Iisraelis nii. Nende töö on hoida meie rahva hinge ja jumalalt saadud seadusi. Need, kes ei õpi toorat, peavad kodumaad kaitsma. Ka Ukrainas läksid väga paljud kodumaad kaitsma. Juute sõdis palju, palju oli vabatahtlikke. Minust kirjutatakse lihtsalt sellepärast palju, et mul on kõige ilusam habe. Teie leht kirjutab, et Ukraina juudid ei tahtnud kodumaa eest sõdida? Ilovaiski all sai surma Dmitri Pelipenko, minu sõber, etniliselt juut. Võin teile ette lugeda mitmeid juute, kes läksid kodumaa eest sõtta.»

Pärast hospidalist välja kirjutamist sõitis Ašer oma laste juurde Dnipropetrovskisse. «Sõda ja minu eemalolek mõjus lastele väga rängalt. Vanemal pojal Davidil algas depressioon, ka teised elasid seda väga raskelt üle. Ema nende vastu huvi ei tundnud, lapsed olid võõraste hoole all. Ma ei saanud neid jätta.»

Sõjast naasmise järel tegeleb Ašer vabatahtliku tööga projekti «Inglid» (ukraina k «Янголи») raames. Viimane loodi rindemeeste toetuseks, kuid Ašeril on selles täita võrdlemisi keeruline roll. Tema tööks on toimetada perekondade juurde «kahesajaseid» ehk hukkunute säilmeid. Tänaseks on ta koju saatnud juba üle 300 «lasti 200». «Need poisid surid, kaitstes oma kodusid n-ö vene maailma eest. Ma ei saa nende ja paljude teiste surma venelastele mitte kunagi andeks anda.»

11.03.2016 14.03.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto