Sisukord
Arvamus
Tänane leht
14.03.2016
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Surnuks tunnistatud narkoärikas saadi kätte Venemaalt (9) Paulus sai süüdistuse narkojõugu rahastamises (1) Täna emakeelepäeva e-etteütlus Vikerraadios Uued kiiruskaamerad on fikseerinud tuhandeid kiiruseületusi Uuring: kooselu lõppedes ei pruugi lõppeda perevägivald Vabaõhumuuseumis tähistati maaslenitsat Eesti lühiuudised Savisaarlaste dessant Tartusse jooksis liiva (1) Majandus Majanduse lühiuudised Majanduskomisjon otsustab Arengufondi saatuse Kruuda: Tere aktsiate müügilt tõmbas vaiba alt ära DNB pank Välismaa Türgi pealinnas kärgatas järjekordne pomm Mis on lahti Poola riigis? (1) Välismaa lühiuudised Saksa populistid lõikasid kohalikest valimistest kasu, Merkel kandis kaotusi Arvamus Juhtkiri: väärtushinnangute veelahe Keskerakonnas (7) Mart Rannut: eesti keel maailma enimkõneldud keelte seas (2) Postimees 1896. aastal: must kroonika Ilmar Tomusk: paneme Eesti firmale eesti nime! (14) Jüri Luik: Lennart Meri pärand (16) Rein Veidemann: mis see Eesti märk üldse olla saab (3) Kultuur Välja ilmus Eesti esimese animalisti joonistusi Saarlasest maailmanime jälgedes Sport Spordi lühiuudised Pärnu jõudis uue tähiseni, ent Keele isu ei rauge Nabi loodab jõuda elu parimasse vormi, aga kas sellest piisab? Eestlased otsisid edu keskmike hulgas Tarbija Poolvalmis riided – eakate rõivamure ootamatu lahendus (1) Tartu Rändhääletajad jäid pika ninaga (2) Reinar Hallik: tahan Rockis uuesti jalad alla saada Emakeelepäev tuleb haruldustega Tõnu Ints: mis saab vanglast vabanenud noortest? (3) Juhtkiri: peksupealinna rändkarikas Eetrisse jõuab Tartus loodud telemäng Kurt poliitik võitleb viipekeelse tõlke eest (1) Aeg seisab: sotsiaalkorteris elamine nõuab jõudu ja tervist (1) Linna korterite paine – suured vajadused ja piiratud võimalused Vitamiinilaks ja puhas rõõm kudumisest Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rein Veidemann: mis see Eesti märk üldse olla saab

2 min lugemist
Rein Veidemann. FOTO: Sander Ilvest

Eestile visuaalse kuvandi ning selle juurde kuuluva logo väljatöötamisel tuleb või oleks tulnud lähtuda sellest, et tegemist pole sümboliloomega. Kuigi sümbolidki on märgid, kuulub sümboli juurde selle kui märgi ja tähenduse vankumatu seos. Sümbolid on meil olemas: sinimustvalge lipp ja riigivapp. Eesti märk on seevastu pigem visiitkaart, mille esitame kohtumisel teistega, aga mille puhul tunneme ka iseend esitlemisväärsena.

Visiitkaardil olevad perekonnanimi, tegevusala, amet või tiitel kujutavad endast ühte sõnasse või lausesse tihendatud jutustusi. Igaüht neist komponentidest võib arendada, laiendada. Eesti märgi otsimine ongi Eestile perenime (kuuluvuse, päritolu, liigitunnuse) otsimine.

Eestlastele hakati perekonnanimesid andma 19. sajandi algupoolel. Neid oli 41 000 väga erineval viisil moodustatud liignime (ka «priinime», sest kuuluvustunnus oli üks pärisorjusest vabastamise tulemusi). Paljud häbenesid nime, mille mõisnik oli neile külge kleepinud või talupoeg ise endale võtnud, et paistaks «kultuursem».

Hilisem nimevahetus oli aga kallis asi. Nimede eestistamine 1930ndate teisel poolel näitab perenime tihedat seost identiteediga, milles keskne on minajutustus (resp omamüüt). Siinöeldu tähendab seda, et Eesti märgi otsiminegi algab sõnast, lausest, jutustusest, müüdist (seega tuleks kaasata folkloriste, etnolooge, filolooge), mis vormistatakse disainitud piltkujundiks. Mitte aga vastupidi, et kõigepealt disain ja seejärel lugu.

Mõni aeg tagasi olime häiritud teatest, et lätlaste visiitkaart on «Maa, mis laulab». Koorilaulu traditsioon on lõunanaabritel sama oluline kui meil, sest kui see sündis, olime üheskoos Liivimaa kubermangus. Nõnda siis, seda lugu me oma visiitkaardile enam paigutada ei saa.  On aga ometi teisigi kvaliteete, millest kolmele tahaksin siinkohal osutada: Eesti mitmekordsele «piiririigilisusele», vaheldusrikkale puhtale keskkonnale ning  ajaloost läbitulemisele. Need kolm on võimalik sulatada ühte tunnuslausesse.

Loetagu akadeemik Jaan Unduski kahte esseed eestlusest, «Nagu kivikild hamba all» (1998) ja «Kas meist saavad balti baskid ehk kuidas olla esindatud» (2002). Esimeses iseloomustatakse eestlast kui oma hetke ootavat «väikest fatalisti Euroopa serval», teises nähakse Eestit Euroopa maagilise (üllatusi pakkuva, kütkestava, aga ka loova) perifeeriana.

Mis saab olla teistele intrigeerivam kui avastada Eestis Euroopa «maagiline serv». Mõjub peaaegu samaväärselt Pythease Ultima Thulega. Teisalt turgutab sajandeid serval püsimine ka meie kollektiivset eneseteadvust. Vältida kadumist kuristikku, eks see olegi olnud meie põhiline kangelastegu. Niisiis võiks olla trükitud meie visiitkaardile: «Eesti – Euroopa maagiline perifeeria.»

Ja nüüd on juba disainerite kord, kuidas see logo piltkujundiks vormida.

Seotud lood
12.03.2016 15.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto