2009. aasta lõpus muutis parlament Eesti riigi tippjuhtide palgasüsteemi, sidus palgad lahti Eesti keskmisest, asetas need omavahelisse proportsiooni ja nägi ette palkade iga-aastase indekseerimise. Saadikud lootsid toona, et seaduse vastuvõtmine aitab neil ebamugavast palgateemast edasiseks käed puhtaks pesta. Nüüd aga vajab süsteem siiski muutmist.
Riigikogu liikmetele hakkas uus süsteem kehtima 2012. aastal, kohtunikele 2013. aasta keskel ja 2014. aasta alguses hakkasid selle seaduse järgi palka saama ka ülejäänud kõrged riigiteenijad presidendist ministrite ja keskpanga nõukogu liikmeteni.
Kõik palgad sõltuvad seaduses nimetatud kõrgeimast, 5200-eurosest palgamäärast, mida korrutatakse ametikoha koefitsiendiga – kui näiteks presidendi, riigikogu esimehe, peaministri ja riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient on 1, siis keskpanga nõukogu liikmel on see neli korda väiksem ehk 0,25. Palgamäära indekseeritakse omakorda iga aasta aprillis indeksiga, mis oleneb nii tarbijahinnaindeksi kui sotsiaalmaksu laekumise aastasest muutusest.
«Kui riigikogu on oma töö kõrgeima palgamäära nimetamisel ühe korra teinud, siis ideaalis uus süsteem välist sekkumist enam ei vaja. Väga lihtsustatult öeldes ankurdab uus süsteem tippjuhtkonna palgad praeguse süsteemiga võrreldes oluliselt kindlamalt ühe konkreetse numbri ümber aastateks paigale,» ütles toonane parlamendisaadik, Reformierakonda kuuluv Rain Rosimannus seaduse arutelul. Viimased sõnad osutusid ääretult täpseks.
Nimelt selgubki, et palgamäära korrigeerimine ei ole riigijuhtide palka seni peaaegu üldse muutnud. Isegi kui indeks näitab 1,9 protsendi suurust palgatõusu nagu mullu või 1,7-protsendilist palgakasvu, nagu on oodata tänavu aprillist, tuleb arvestada, et muutuse aluseks võetakse riigijuhtide seaduse jõustumise aegne palk. Nii kaotavad tänavu kevadel palgas kõik kõrged riigiteenijad, isegi kui muutus on väike. Riigikogu liikmetel aga, kelle palga muutumist saab vaadelda kõige pikemal perioodil, on palk languses juba kolmandat aastat järjest.
Võrreldes 2012. aastaga on riigikogu lihtliige siiski juurde saanud 57,5 eurot kuus. Eesti keskmine palk on samal ajal kasvanud neli korda rohkem.
Poliitikule palka juurde soovida pole ehk populaarne, samas määrab seadus lisaks tipp-poliitikutele ka kohtunike, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, riikliku lepitaja, võrdõigusvoliniku ja Eesti Panga nõukogu liikmete töötasu. Varem või hiljem jääb nende palk ajale jalgu ega ole enam motiveeriv ja isegi mitmete teiste riigitöötajatega võrreldes konkurentsivõimeline. Toompeal ongi juba kuuldud kõrgete riigiteenijate nurinat.
Kui riigi tippjuhtimist soovitakse ka järgnevatel aastatel väärtustada, on riigikogul kaks võimalikku lahendusteed. Esiteks võib parlament koosseisu kolmandal kevadel muuta palgaarvestamise aluseks olevat kõrgeimat palgamäära. Siiski ei pea olema suurem asi ennustaja, et ette näha selle summa otsustamisel tekkivat poliitkemplust. Pealegi on palgatõus, sealhulgas iseenda oma, viimane asi, millega soovitakse valimiste lähenedes tegeleda.
Teine ja parlamendile leebem võimalus on seaduses sätestada, et edaspidi korrutatakse indeksiga läbi mitte algne palgamäär, vaid riigijuhtide viimatine palk. Juba indekseeritud palkade indekseerimine oleks teinud algsest 5200 eurost viie aastaga 5678, riigikogu lihtliikmele aga näiteks juurde toonud ümmarguselt 300 eurot. Ja seda on peaaegu sama palju, kui kasvas sama ajaga Eesti keskmine palk.
