Taavi Rõivase valitsus tahab teha nüüd ühe tõelise reformi, aga võib vabalt ajalukku minna ühe meie kõige ebaõnnestunuma reformi läbi viinud valitsusjuhina. Pean silmas haldusreformi, mis tekitab mitmekümne tuhande elanikuga maakonnasuurused vallad ning üksiti ka viie tuhande elaniku piirimail kõlkuvad omavalitsused. Tekib halduslik anarhia.
Valdade juhtidele antakse võimalus ühinemistes ise kokku leppida või siis saada sundkorras liidetud. Puudub analüüs, millised on kultuuriliselt ja geograafiliselt paremini sobituvad omavalitsused. Küll aga muutub oluliseks, kes kellega paremini läbi saab: mõned volikogu esimehed ja/või vallavanemad ei salli teineteist silmaotsaski, kanu kitkutakse küll koolitranspordi, küll huvihariduse teemadel. Nii minnaksegi nende juurde, kellega saadakse paremini läbi, tühja sellest geograafiast!
Lisaks leidub küllalt ääremaade valdade tegelasi, kes arvavad, justkui oleks piirkonnakeskusele lähemal asuva ja jõukama vallaga liitumine tohutult kasulik ja rikkama laualt pudeneb raasukesi ka vaese suhu. Tegelikult ei huvita näiteks Tartu külje all asuvaid omavalitsusi karvavõrdki elu kusagil Mehikoormas või Kallastel. Samas on neis rõngasvaldades küllaldaselt elanikke, kelle mandaat hakkab andma tooni suurvaldade volikogude otsustustes. Raha koondub niisiis veel enam sinna, kus seda juba on, ääremaade esindajad ei pääse neis esindusorganites kuidagi löögile.
Väiksema ja suurema ühinemise ebaõnnestumisest räägib kasvõi omaaegne Otepää linna ja Pühajärve valla, Vändra ja Kaisma valla või miks mitte ka Kõrgessaare valla ja Kärdla linna ühinemine.
Omavalitsuse tasandil on ajalooliselt mõeldud ikka oma asjadest: oma saab olla üksnes mingi hoomatav piirkond. Omavalitsusjuhid pole seni pidanud mõtlema regionaalpoliitiliselt, sest see, milles nad elavad, ongi kohalik. Kui aga tekivad omavalitsused, mille keskus jääb äärealevikust mitmekümne kilomeetri kaugusele, siis on keeruline arvata, et perifeeria võiks veel olla hoomatav ja oma.
Küll annavad suurvallad võimaluse tekitada oma keskustesse aina paisuvaid bürokraatiaaparaate, sellal kui kohalikule elule mõtlev poliitik asendub erakonnale mõtleva poliitikuga, kes võidakse saata kasvõi Tallinnast maale mõnusat vanaduspõlve pidama. Loomulikult ei ole normaalne praegune olukord, mil väikseid valdu valitsevad väiksed vürstid, aga need on vähemasti omad vürstid.
Lisaks ei pruugi suuromavalitsustel tekkida mingit kohaidentiteeti, mis on tegelikult väga oluline – võtame kasvõi kunstlikult tekitatud Jõgeva maakonna, mis ei saanud maakonnana õieti kunagi jalgu alla. Samas hävib seniste väikevaldade kohaidentiteet.
Ja nii edasi! Kahte head asja korraga olla ei saa – vabatahtlikku ja sunduslikku haldusreformi. Praegu üritab riik just midagi säärast ellu viia, selmet panna peale omavalitsuste mõistliku alamsuuruse paika ka ülemsuurused ning ühendada vallad sundkorras. Selleks piisaks, kui analüüsida ka piirkondlikke iseärasusi, ajalugu ning elanike liikumist.
