Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kuri koer ja tema hirmunud peremees

On olemas terve hulk esmapilgul täiesti argiseid ja ebaolulisena tunduvaid asju, mille ära mõõtnuna saame tegelikult teha üpris kaugele ulatuvaid järeldusi ühiskonna, inimeste elu ja isegi nende peas toimuva kohta.

Näiteks mõõtes tänaval, stopper käes, kui nobedasti astuvad inimesed ühest majanurgast teiseni, võime suure tõenäosusega ennustada, mismoodi nad tegutsevad oma kontorites ja kodudes – võime hinnata, milline on selles linnas elutempo üldiselt. Selliseid näitajaid on veel ja veel.

Miks siis ei võiks koerte kurjuse-leebuse skaala öelda meile palju selle kohta, mis toimub koeraomanike peades ja ühiskonnas. Nii siduski psühholoog, akadeemik Jüri Allik eilses ettekandes elegantselt kokku oma tähelepaneku – eri maadel ei suhtu koerad mööduvatesse tervisejooksjatesse sugugi ühtviisi kurjalt – teiste ühiskonna vägivaldsust ja hoiakuid iseloomustavate näitajatega.

Inimene on ju see, kes valib, mis tõugu koera ta võtab ja kuidas teda kasvatab. Kui põhiline on hirm, et keegi kuri võib tungida su aeda ja majja ning sulle paha teha, tundub igati loomulik võtta endale pigem agressiivsusega silma paistvat tõugu koer. Kui inimestel hirmu pole ja kuritegevuse olukord selleks ka põhjust ei anna, siis tahadki pigem neljajalgset sõpra, kes on lastega lustlik ja möödakäijate suhtes ükskõikne.

Võib-olla siis ongi nii, et kui 15 aastaga on koerahammustuste arv vähenenud Eestis kolm korda, näitab see üksiti, et koeraomanikud on vähem hirmul, leebemad ja tsiviliseeritumad. Märgakem, et vähenenud on liiklussurmade ja mõrvade arv. Ometi on neid ikka veel palju rohkem kui maades, mille eluolu poole imetlusega vaatame.

Iga kord, kui mõni sotsioloogiline uuring toob esile, kui suur on Eestis surmanuhtluse toetajate osakaal, on põhjust imestada ja verejanulisest hoiakust koguni ehmuda. Samamoodi oleme üllatunud, lugedes, kui paljudel Eesti inimestel on mingi uuringu põhjal homofoobne hoiak. Tundub, et peaksime juba unustusse vajuma kippuvaid vaidlusi surmanuhtluse üle uuesti pidama – kasvõi ainult rahvahariduslikel eesmärkidel. Inimeste seksuaalse enesemääratlemise õiguse ja üldisemalt iga inimese iseotsustamisõiguse üle arutlemise teravik aga ei peaks võib-olla olema niivõrd ühel konkreetsel seadusel, vaid vajame üldisemat ja inimlikumat arutelu.

Hirmul on suured silmad ja aju silmade taga võib kahtlustada, et kapis on koll või välisuksest tungivad kohe sisse pätid. Kappi vaatamine vast aitab ja natukene juttki, et kapikolle ülepea olemaski pole. See, et uksest võivad sisse astuda kurjategijad, pole aga fantastiline stsenaarium, ehkki on Eestis õnneks üha ebatõenäolisem.

Otsa tuleb vaadata nii oma hirmudele kui ka tegelikele ohtudele ja hinnata, kuivõrd need kaks kokku lähevad. Kui tead kainelt, mis sind tegelikult ohustab, siis alles on võimalik hakata tulemuslikult mõtlema ja tegutsema, et oht reaalsuseks ei saaks.

17.03.2016 19.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto