Sisukord
Arvamus
Postimees
21.03.2016
Eesti Paide pussitaja oli varem karistatud Mälumäng Musumäel tervitati kevade algust Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tõendatud kuriteod Noorte kaklejate inimjaht Tallinna kesklinnas (19) Trahvid kahekordistuvad (80) Röövlibande karistused Esikülg 21. märts Tagakülg Kerekas viljandlane on kimpus politseiga Eesti lühiuudised Marran: Eestis peavadki julgeolekuasutuste tööpõllud kattuma Majandus Majanduse lühiuudised Hinnatõus lükkas Eesti fosforiidikaevandused taas lavale (8) Välismaa Türgi peab plahvatust İstanbulis ISISe kätetööks Välismaa lühiuudised Tsiviilohvritega rünnakuid Bussiõnnetuses hukkusid välistudengid Venemaa leinas lennuõnnetuse ohvreid Troonide mäng Stalinworldi varjus Arvamus Veebikommentaarid paberlehte Vinge 21. sajandi idee – koolide Schengeni ala (1) Päeva karikatuur Postimees 1914. aastal: jäämäed Peipsi rannal Rannar Raba: miks peaks me Putini pärast hulluks minema? (1) Jüri Vendik: Savtšenko-nimeline ämber Juhtkiri: iga tapmine on Eestis ühe võrra liiga palju Kultuur «Arkaadia» lavastamine Tartus Festival Draama jääb Emajõelinna ja laieneb Sport Mercedesed ikka kiireimad, kuid Ferrarid näitasid hambaid Spordi lühiuudised Infonet jätkab täiseduga Ksenija Balta on tagasi seal, kuhu kuulub Novosjolov loodab Rios kogemuste pagasile Raio Piiroja jõudis suusatajana kuraditosinasse Tarbija Pank laseb kahtlased tehingud lõpule viia Teleri vale seadistus tõi kaasa mitmekuise kadalipu Lugeja küsib: miks müüakse putru pudingi nime all? Tõrkuvate Samsungi nutitelerite omanikud saavad tasuta digiboksi (6) Lugeja küsib: miks lõpetab Starman analoogsignaali pakkumise? Tartu Kütusesse sattunud vesi seiskas auto (3) Kevad algas suure padjasõjaga Pahupidi kohvik pakub uudseid toite Lapsed täitsid teatrilava Nikolai Põdramägi: Tartu tähetornis lehvib sinimustvalge lipp (2) Jüri Saar Tartu linnavolikogus: statistika ja tunded Juhtkiri: samm tagasi Pronkslamp viis arheoloogi keemia rüppe Festival Draama jääb Emajõelinna ja laieneb Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jüri Vendik: Savtšenko-nimeline ämber

4 min lugemist
Jüri Vendik FOTO: Mihkel Maripuu

Täna hakkab Venemaa väikelinna Donetski linnakohus välja kuulutama otsust Ukraina ohvitseri Nadežda Savtšenko asjas. Teisipäeval saab Savtšenko plaani järgi teada, kui mitu laagriaastat talle määrati, kirjutab Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik.

Pool aastat väldanud kohtuprotsessi lõpp on hea ajend tuletada meelde, kuidas ja miks nimelt on Venemaa selle asjaga maailma üldsuse silmis ämbrisse astunud ja miks ta ei saanud sinna astumata jätta.

Vene võimud süüdistavad Ukraina relvajõudude vanemleitnanti Savtšenkot selles, et too osales Vene televisiooni töötajate, Vene kodanike Igor Korneljuki ja Anton Vološini tapmises 17. juunil 2014. Need kaks sattusid Ukraina suurtükiväe tule alla separatistide kontrollpunktis Luganski linnast põhjas.

Propagandaklišeesid täis süüdistuskokkuvõttes on öeldud, et pärast «fašistlike jõudude» võimuletulekut Kiievis tuli Savtšenko Luganski oblastisse, ajendatuna rahvuslikust vihavaenust Ida-Ukraina venekeelsete elanike vastu, (ainsa) eesmärgiga neid rahumeelseid elanikke tappa, ühines vabatahtlike pataljoniga Aidar, ronis 17. juuni hommikul mobiilsidemasti otsa, nägi sealt gruppi tsiviilelanike ja suunas nende pihta Ukraina suurtükiväe tule. Need elanikud viga ei saanud, küll aga hukkusid kaks Vene TV töötajat.

Seejärel võtsid relvastatud separatistid (nagu selgus prokuröri lõpukõnest kohtuprotsessil, tegelesid nad seal vaid tsiviilelanike evakueerimisega) ta kinni, kuid mõne päeva pärast lasid lihtsalt niisama vabaks. Seejärel olla Savtšenko teadmata põhjustel, teadmata viisil ja teadmata kohas, kandes sõjaväevormi, ilma dokumentideta ja rahata, läinud üle piiri Venemaale, kus ta mõne päeva pärast kinni võeti.

Vaatamata asja selgelt poliitilisele iseloomule tegid Savtšenko advokaadid korralikku tööd ja tõestasid kohtus – mitmel kohtuistungil käinud siinkirjutajale tundub, et tõestasid täiesti veenvalt –, et kogu süüdistus on vale viimse kui täheni.

Savtšenko ei korrigeerinud üldse suurtükkide tuld ega roninud selleks masti otsa, seda enam, et, nagu kohtus selgus, see polnud füüsiliselt võimalik. Lahinguhelikopteri navigaator, aga ka jalaväelase väljaõppe saanud Savtšenko läks tol hommikul väiksesse lahingusse relvastatud separatistidega. Ta sai kergelt haavata ja sattus (üsna rumalal kombel, muide) vangi. Suurtükid tulistasid muidugi relvastatud separatiste (ehkki, tõsi küll, mürsud lendasid mõnikord ka elamute pihta). Sel ristmikul, kus said surma Korneljuk ja Vološin, olid separatistide miinipildujate patarei, kaks soomusmasinat ja mitu relvastatud võitlejat, kellest paljud said samuti surma või haavata.

Aga Savtšenko võeti vangi tund aega enne seda, nii et Vološini ja Korneljuki surmaga ei saanud tal midagi tegemist olla. Ja muidugi ei lasknud keegi teda vabaks, vaid ta lihtsalt toodi Venemaale.

Vastik oli kohtuprotsessi käigus näha, kuidas valetavad prokurörid, tunnistajad, uurija, ehkki mitmel Vene poliitilisel kohtuprotsessil käinud reporteri jaoks polnud selles midagi uut. Valetasid ka kohtunikud, ehkki kohtukolleegiumi eesistuja Leonid Stepanenko tegi püüdlikult nägu, et järgib protseduuri ja on erapooletu. Erapooletu – lihtsalt normaalne – kohtunik oleks säärase süüdistuskokkuvõtte kohe alguses prokuratuurile tagasi saatnud koos erimäärusega ilmselgeid valesid kokku kirjutanud juurdleja suhtes.

Aga kohtunikud, nagu ka prokurörid, uurija, nende kaasatud tunnistajad, ja mis kõige tähtsam, nende ülemused on järjekordselt üles näidanud üsna omapärast suhtumist õigusesse ja õigusemõistmisse. Just see omapära ongi põhjus, miks kujunes  kogu see lugu järjekordseks katastroofiks Venemaa mainele.

Oletada võib, et Savtšenko asjaga tahtis Vene poliitiline juhtkond (algselt ilmselt presidendi administratsiooni töötajate tasandil) saavutada kaht peamist eesmärki.

Üks oli omamoodi eneseõigustus. «Me ei tunnista küll, et toetame Ukraina separatiste sõjaliselt, aga samas on meil täielik õigus seda teha, sest näete ju, mis mõrtsukatega meil seal tegemist on. Tapavad, fašistid niisugused, tsiviilelanikke ja meile tõesõna toovaid ajakirjanike.»

Teine eesmärk oli arvatavasti jõudemonstratsioon ja n-ö jurisdiktsiooni projitseerimine. Vene juhid mõistavad korraga hukka ja kadestavad ameeriklasi muuseas ka selle pärast, et nood «laiendavad oma jurisdiktsiooni kolmandatele riikidele» – ehk arreteerivad inimesi üle maailma (nagu näiteks venelastest Viktor Buti ja Konstantin Jarošenko) ja mõistavad nende üle kohut Ameerika seaduste järgi, kui arvavad, et need inimesed tegutsesid Ameerika ja selle kodanike vastu. «Näete, me oleme ka tugevad ja halastamatud, õiglane karistus tabab meie vaenlasi vältimatult» jms.

«Jurisdiktsiooni laiendamine» ei tulnud eriti veenev välja, kuna kõnealusel juhul ei saa kasutada sõnaosa «juris-» ehk õigus. Kui õigluse ja kõlbluse kantsiks peetav süüdistaja hakkab algusest peale haledalt valetama, kaldub kõrvaltvaatajate sümpaatia vältimatult süüdistatava poolele, milline see süüdistatav ka poleks.

Eneseõigustusega läks samamoodi ja täpselt samal põhjusel: õigust ei kaitsta lausvaledega. Seega jäid mõlemad oletatavad eesmärgid saavutamata. Seda pehmelt öeldes, ja sugugi mitte sellepärast, nagu oleks läänemaailm, nagu venelased ise endale ja maailmale seletavad, Venemaa suhtes algusest peale vaenulikult meelestatud.

Probleem on aga selles, et väga paljud venelased, sh ka need, kes poliitilisi otsuseid teevad, ei suuda seda uskuda.

«No mis seal vahet on, kas kriminaalasja materjalides kõik klapib või mitte? Peaasi, et süüdlane saab karistatud. Ta on ju Venemaa vastu, järelikult on süüdi. Ja kas neil seal läänes ei ole kõik samamoodi? Muidugi on! Kohtutes sama värk, poliitilised otsused. Venemaa vastu. Valimised – muidugi on samamoodi ette määratud, kes võidab. Vaba ajakirjandus? Hahaa! Kõik on neil samamoodi, ainult et oskavad seda varjata, silmakirjatsejad. Ja tulevad veel meid süüdistama!»

Selline agressiivne cargo-kultus, kus õlglennuki kummardajad seletavad pärislennuki pilootidele, et nonde lennuk ei ole sugugi parem, polegi üldse mingi õige lennuk, näete, õlest peab seda asja tegema, nii on ausam ja põlisväärtused on kaitstud.

Ja just selle arusaama tõttu ei saanudki Vene võim Nadežda Savtšenko asjas teisiti toimida, sellest hetkest saadik, kui ta otsustati Venemaale tuua ja näidisprotsess korraldada.

Oletada võib, et näidisprotsessil oli ka kolmas eesmärk, võibolla otsustajate silmis kõige tähtsamgi: tõestada kõike ülaltoodut Vene televaatajale. See sai vist küll saavutatud. Aga see oli üsna mõttetu eesmärk, ja saavutati see just nimelt selle mõttetuse tõttu.

Tinglik keskmine Vene televaataja kiidab nagunii heaks kõik, mida juhtkond välispoliitikas ka ette ei võta. Savtšenko asjas sealhulgas.

Ainult et mõned ei mõista, milleks kogu see šõu. Piiriäärse vene Donetski elanikud näiteks. See on ju ajalooliselt ja kultuuriliselt sama piirkond, mis Ukraina Luganski oblast. Nende jaoks on Savtšenko lihtsalt vaenlane. Ja selle poole aasta jooksul on üsna mitmed neist nii siinkirjutajale kui ka teistele ajakirjanikele kogu südamest ütelnud: «Ah, mina ei tea, milleks üldse kogu see jama! Oleks pidanud ta lihtsalt maha laskma!»

Seotud lood
19.03.2016 22.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto