Inimkond on vabadel hetkedel püüdnud lahti mõtestada enda rolli universumis. Mis universum ise sellest arvab, pole teada, aga inimkonna jaoks on see üldiselt olnud üks eksistentsiaalseid võtmeküsimusi. Võib tekitada eufooriat, võib ajada meeleheitele. Kas meie oleme universumi jaoks või vastupidi? Püüd proovida ennast kui mõõdetavat suurust asetada millessegi, millel pole õieti algust ega lõppu, on juba olemuselt filosoofiline tegevus. Ja kui sõnu napib, tuleb appi muusika.
Aastal 2004 alguse saanud Tehnoloogiline Päike (TP) on klassikaline ulmebänd, kes armastab kosmost ja süntesaatoreid ning kes on oma eelmisel kahel albumil «Illusioonide maal» (2008) ja «Kõige pikem päev» (2011) teinud õnnestunud katseid hingestatud elektroonikaga. Neile ei ole iseloomulik aga mitte niivõrd 21. sajandi küüniline suhtumine kosmoseromantikasse kui relikti, vaid pigem kuuekümnendate lõpu ülev pürgimine tähtede poole. Teeme Kuule linnaku! Hakkame Marsil maavarasid kaevandama! Kontakt meile võõra, kuid sõbraliku intelligentse eluvormiga tundus ka haardeulatuses olevat. Tegelikult olid need ilusad ajad oma liigutavas süütuses, optimismis ja entusiasmis. Tekib kuidagi soe tunne, mis sest, et kosmoses on külm.
