Sisukord
Arvamus
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (1) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed (1) Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära Maria Šarapova jättis tennisega hüvasti Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: et kurjus ei korduks

2 min lugemist
Raeplatsil süüdati küüditatute mälestuseks küünlad. FOTO: Margus Ansu

Märtsis 1949 läbi viidud massiküüditamine on aegumatu kuritegu, mille löödud haavad elavad eesti rahvas edasi ka siis, kui kaovad põlvkonnad, kes Siberi tee ise läbi tegid, ning kui räägime neist koledustest harvemini. Lugedes või kuulates küüditatute mälestusi, lood suures pildis korduvad. Just neis korduvates lugudes paljastub stalinliku režiimi iseloomulikult jõhker süsteemne julmus.

Inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelist komisjoni juhtinud diplomaat Max Jakobson on tabavalt kirjutanud: «Baltimaid üksnes ei okupeeritud, vaid nende ühiskonnad suruti vägivaldselt Nõukogude süsteemile vastavaks.» Massideportatsioonid võitluseks «nõukogudevastase elemendiga» nagu see, mis algas eile 67 aastat tagasi, oli just selline vägivaldse surve näide, mis tekitas inimestes hirmu fooni.

Stalini repressioonide all kannatanud ingerisoomlaste suulist pärandit uurinud soome folklorist Annikki Kaivola-Bregenhøj on nimetanud niisuguseid lugusid kannatusjuttudeks – raamistikuks, mille iga jutustaja täitis oma kogemuste ja emotsioonidega. Teadlast hämmastas kannatusjuttudele iseloomulik selgepiirilisus sündmuste vahel, mida inimesed olid kogenud. Vägivald, hirm, nälg ja saatus alustada oma elu uuesti. Samasugune muster joonistub välja ka küüditatute mälestustest.

On neid, kes räägivad meelsasti, kuid alati leidub neidki, kes vaikivad. «Mõne jaoks võivad mälestused olla nii valusad, et ainus võimalus neid taluda on unustamine,» selgitab Kaivola-Bregenhøj, meenutades, et näiteks paljud holokausti ohvrid pole suutnudki oma läbielamistest rääkida. Unustamine on justkui enesekaitse. Kuid see ei tähenda, et inimsusevastaste kuritegude puhul, nagu oli ka küüditamine, oleks võimalik mitte mäletada. Seepärast tuleb neid kuritegusid põhjalikult ja faktipõhiselt uurida, seepärast tuleb seda mälestust ka jäädvustada.

Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks kavatsetakse Tallinna Maarjamäele rajada kommunismiohvrite memoriaal. Sellest saab koht, kuhu saab mälestuspäeval minna ja kõneleda. Aga ka koht, kus saab lihtsalt soovi korral seisatada, vaikida ning asetada lilleõie.

Kui hoiame meeles, mis juhtus ja miks midagi nii kohutavat tehti, on meil vahest enam empaatiat ja tunnetust mõistmaks protsesse, mis praegusaja maailmas aset leiavad. Ning teha oma valikuid. Ja kui need sündmused on omakorda ajalooks saanud, leida, et otsused said tehtud õigesti.

Nagu sõnastas europarlamendi liige, kommunismiohvrite memoriaali žürii esimees Tunne Kelam: «Peame hoolima oma kaasmaalaste saatusest ja mälestusi edasi kandes tegema kõik, et kurjus ei korduks.»

Seotud lood
    26.02.2020 27.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto