Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: et kurjus ei korduks

Raeplatsil süüdati küüditatute mälestuseks küünlad. FOTO: Margus Ansu

Märtsis 1949 läbi viidud massiküüditamine on aegumatu kuritegu, mille löödud haavad elavad eesti rahvas edasi ka siis, kui kaovad põlvkonnad, kes Siberi tee ise läbi tegid, ning kui räägime neist koledustest harvemini. Lugedes või kuulates küüditatute mälestusi, lood suures pildis korduvad. Just neis korduvates lugudes paljastub stalinliku režiimi iseloomulikult jõhker süsteemne julmus.

Inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelist komisjoni juhtinud diplomaat Max Jakobson on tabavalt kirjutanud: «Baltimaid üksnes ei okupeeritud, vaid nende ühiskonnad suruti vägivaldselt Nõukogude süsteemile vastavaks.» Massideportatsioonid võitluseks «nõukogudevastase elemendiga» nagu see, mis algas eile 67 aastat tagasi, oli just selline vägivaldse surve näide, mis tekitas inimestes hirmu fooni.

Stalini repressioonide all kannatanud ingerisoomlaste suulist pärandit uurinud soome folklorist Annikki Kaivola-Bregenhøj on nimetanud niisuguseid lugusid kannatusjuttudeks – raamistikuks, mille iga jutustaja täitis oma kogemuste ja emotsioonidega. Teadlast hämmastas kannatusjuttudele iseloomulik selgepiirilisus sündmuste vahel, mida inimesed olid kogenud. Vägivald, hirm, nälg ja saatus alustada oma elu uuesti. Samasugune muster joonistub välja ka küüditatute mälestustest.

On neid, kes räägivad meelsasti, kuid alati leidub neidki, kes vaikivad. «Mõne jaoks võivad mälestused olla nii valusad, et ainus võimalus neid taluda on unustamine,» selgitab Kaivola-Bregenhøj, meenutades, et näiteks paljud holokausti ohvrid pole suutnudki oma läbielamistest rääkida. Unustamine on justkui enesekaitse. Kuid see ei tähenda, et inimsusevastaste kuritegude puhul, nagu oli ka küüditamine, oleks võimalik mitte mäletada. Seepärast tuleb neid kuritegusid põhjalikult ja faktipõhiselt uurida, seepärast tuleb seda mälestust ka jäädvustada.

Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks kavatsetakse Tallinna Maarjamäele rajada kommunismiohvrite memoriaal. Sellest saab koht, kuhu saab mälestuspäeval minna ja kõneleda. Aga ka koht, kus saab lihtsalt soovi korral seisatada, vaikida ning asetada lilleõie.

Kui hoiame meeles, mis juhtus ja miks midagi nii kohutavat tehti, on meil vahest enam empaatiat ja tunnetust mõistmaks protsesse, mis praegusaja maailmas aset leiavad. Ning teha oma valikuid. Ja kui need sündmused on omakorda ajalooks saanud, leida, et otsused said tehtud õigesti.

Nagu sõnastas europarlamendi liige, kommunismiohvrite memoriaali žürii esimees Tunne Kelam: «Peame hoolima oma kaasmaalaste saatusest ja mälestusi edasi kandes tegema kõik, et kurjus ei korduks.»

25.03.2016 28.03.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto