T, 27.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vilen Künnapu: Elu peabki raske olema!

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Vilen Künnapu: Elu peabki raske olema!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vilen Künnapu Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuritudengitega.
Vilen Künnapu Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuritudengitega. Foto: Eero Vabamägi

Ta on Eesti nimekamaid ja omanäolisemaid arhitekte. Ometi pole temagi pääsenud elus sügavast kriisist. Kuid ta leidis abimehed, kes aitasid raskest olukorrast välja pääseda. Järgnev vestlus näitab, kuidas materialistist sai vaimne inimene.

Vilen Künnapu võib küll olla kunstnik ja arhitekt – mõelge vaimusilmas näiteks Tallinna Viru keskusele ja Radissoni hotellile või Tartu Tigutornile, need on tema tööd (koos loomepartneri Ain Padrikuga) –, kuid arvestage, et ta on keskmisest väga teistmoodi kunstnik ja arhitekt.

Künnapu üllatab. Ta võib rääkida ühtviisi innustunult tolteekide sõdalastest («Ma ei ütle, et olen mustersõdalane. Ikka kipun vahel üle pakkuma.») kui ka jalgpallilahingutest («Vaatasin, kui Barcelona ja Arsenal tulid väljakule – sõbrad. Siis algas kõva andmine, aga pärast olid jälle sõbrad.»). Ta avaldab siiralt, et «ma ei saa tapafilme üldse vaadata, aga romantilistele komöödiatele elan väga kaasa», ja tunnistab, et oskab veidi tunnetada, mida keegi endast kujutab, ja «kui puudutan kätt, näen kas või tema tervislikku seisundit, kui palju on temas pinget ja kui puhas ta on».

Tagasi üles