Sisukord
Arvamus
Postimees
28.03.2016
Eesti Mälumäng Peapiiskop: kooseluseaduse konflikt on kunstlik (13) Dilbert Male Horoskoop Palju õnne TÜ tahab surnukeha õppetööks kasutamise jätta sugulaste otsustada (1) Peapiiskop: kooseluseaduse konflikt on kunstlik Luikede saabumine kuulutab kevade tulekut Maaülikooli külmikus ootab uurimist seitse lõpnuna leitud merikotkast Kas Eestis võib esile kerkida oma kodukootud Donald Trump? (9) Eesti lühiuudised Siim Kallas kandideerib Eesti presidendiks (41) Hololei: Leedu ei saa Rail Balticu kiiruses allahindlust (4) Reidi tee ehitus autoliiklust ei häiri (2) Majandus Börsilangus toob Narva elektrijaamade kohale tumedad pilved (6) Välismaa Brüsseli terror tavalise brüssellase silme läbi Venemaa infosõjaekspert: Süüria kohta saame peagi vastuse Ukrainast (8) Välismaa lühiuudised Araablaste visa võitlus seksuaalse ahistamisega (4) Arvamus Postimees 1996. aastal: tugev kriitika Estonia meeskonna vastu (5) Ülo Tulik: Setomaa Kuningriik väärib oma valda (4) Rannar Raba: nagu tavaliselt Päeva karikatuur Jaak Jõerüüt: rändekriis kestab Euroopas juba mitukümmend aastat ja seda on jälgitud kinnisilmi (31) Juhtkiri: presidendivalimiste hiline stardipauk (7) Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur: terroristid ei vaja pagulaskriisi, et plaanida Euroopas rünnakuid (3) Kultuur Roosa kleit kui vana ja hea Euroopa sümbol Sport Serviti päästis Eesti käsipalli au Spordi lühiuudised Kahtlased mehed, 5000 eurot ja pettuste ennetamine Liiga palju noorust tõi Tartule halvima hooaja Paberitega lumelaudur murrab Sildaru tuules olümpiale (1) Uus põlvkond, vana probleem (1) Elo Luik ja Oxford võidukad, Cambridge'i paat sattus uppumisohtu Tallinn Reidi tee ehitus autoliiklust ei häiri (2) Tarbija Amet: Zinzinol puudub õigus toidulisandeid müüa Tartu Kurikuulsa hruštšovka uuendust takistavad muinsuskaitse nõuded (3) Tartu sulelised loeti kokku Jaan Tooming: looja vastu peab mässama (5) Linastub filme fäärlastest maoorideni Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rannar Raba: nagu tavaliselt

2 min lugemist
Sakala vanemtoimetaja Rannar Raba FOTO: Elmo Riig

«Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu tavaliselt,» ütles Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin ühel 1993. aasta pressikonverentsil kommentaariks äsja riigis ellu viidud rahareformile, mis nii korralduse kui tulemuse poolest mõlemat jalga lonkas.

Sealt peale tavatsetakse toda aforismi tarvitada ennekõike hukkaläinud ühiskondlike asjaajamiste puhul. Enamasti siis, kui mõni hea idee läbimõtlemata poliitika, laiskuse, rumaluse või liigse bürokraatia tõttu vastu taevast lendab.

Teisalt pole keegi meist ka isiklikes väikestes elulistes situatsioonides selliste juhtumite eest kaitstud. Minuga juhtus nõnda läinud laupäeval, kui silmasin tütre hädakisa peale koduaknast pilku välja heites naabri aias kõnniteel röövlindu – nähtavasti viud –, kes oli meie eramukvartalis teri nokkimas käima harjunud tuvidest ühe küüniste vahele haaranud ning tuuseldas teda, nii et sulgi lendas.

Mida teeb tänapäeva inimene linnas sellist tavapäratut olukorda märgates? Loomulikult haarab fotokaamera.

Nii olin minagi pikemalt mõtlemata juba mõni sekund hiljem särgiväel õues ning hiilisin parema jäädvustuse saamiseks heki varjust stseenile lähemale. Nagu arvata võis, oligi vaid aja küsimus, et seni iseteadlikult saaki nottinud röövlind mind märkaks ning omakorda ohvriks langemist peljates minema püüaks lennata. Esmalt üritas ta seda teha koos saagiga. Et aga linnainimeste lahke käe läbi end rasvaseks nuumanud tuvil oli selleks hetkeks vastu rabelemiseks veel mingil määral elujõudu, pidi viu sedapuhku noka puhtaks pühkima ja pettunult üle kuurikatuse oma teed liuglema. Obadusest uimane tuvi vaarus mööda maad terrassi varju toibuma.

Tundsin rahulolu. Olingi saanud hea pildi. Ühtlasi arvasin end olevat konflikti nõrgema poole halvimast päästnud.

Veidi hiljem saabus mõtlemise koht. Nimelt selgus paari tunni pärast, et vigastatud tuvil pole siiski õhkutõusmiseks rammu ning ta jääbki lumevaalude vahele komberdama. Nukralt ja abitult.

Vaevlesin ühtäkki dilemmas, kuidas arutult loodusseadustesse sekkumisega tekitatud uus probleem lahendada. Jätnuks ma õue tormamata, saanuks viu oma loomuomasel kombel kõhu täis ja asi olnuks lõpetatud. Aga kuidas toimida nüüd? Kas teha nägu, justkui pole minul selles kurbmängus enam rolli? Või võtta ikkagi vastutus ja kuidagi ise linnu piinad lõpetada?

Ma ei suutnud kumbagi. Piltlikult öeldes surusin hambad risti ja silmad kinni ning jätsin tuvi õhtupimeduses kasvanud külmakraadide kätte hinge vaakuma. Veidral kombel ei mõistnud ma enam teha muud kui Venemaa omaaegse peaministri lausest lohutust otsida ja vargsi loota, et aeda satub luusima mõni tiigrisüdamega kass, kes sulise hädalise peal metsikuid instinkte käiku lastes loole punkti paneb. Fotoaparaat oli nüüd mõistagi viimane asi, mida tahtsin käeulatuses hoida.

Hommikuks oli tuvi kadunud. Minu süda tilkus aga endiselt verd. Agarus oli osutunud ogaruseks ja üks tühine tuvi ei tundunudki enam tühine. Oli nüüd seda tarvis!?

Seotud lood
26.03.2016 29.03.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto