Kaire Uusen: kas see on lõpp? Ei, kõik kestab edasi

Kunagi aastakümneid tagasi öeldi, et seda, kui hull on elu, saab kõige paremini hinnata filmide, raamatute ja etenduste järgi – kui filmid on rõõmsad, täis nalja, naeru ja tantsu, siis on tegelik elu põrgu. Kui filmid, teatrietendused ja populaarsed raamatud on sünged, haiged, täis veriseid sündmusi, siis see näitab, et on tegelik elu veel hea. Selle järgi võiks öelda, et praegune elu on vaatamata teatud traagilistele sündmustele ja maailmas ohtu kujutavatele nähtustele üsna turvaline.

Sõjaolukorras või hirmus elav inimene ei taha vaadata sama asja ekraanilt. Kas mäletate 1940.–1950. aastate filme nii maailmas kui ka Nõukogude Liidus? Seal käis ainult üks tants ja trall, ilusad kostüümid, naervad tegelased. Argieluga polnud mingit pistmist, sest kinost koju jõudes võisid seltsimehed ukse taha tulla ja su ära viia, ning kõht oli pidevalt tühi. Elu Lääne-Euroopas ja Ameerikas polnud samuti sel ajal kuigi hea, kõik oli vaja üles ehitada, raha oli vähe, aga vähemalt oli vabadus ja oli lootus.

Maailmas ei muutu tegelikult miski, kõik oli enne meid ja jätkub ka pärast meid – tulevad natuke hullemad ajad, nagu on alati olnud, siis jälle ilusamad ajad, nagu on samuti alati tulnud. Mõned näevad ja mäletavad häid aegu, teised raskusi ja veriseid sündmusi.

Ainus tõsiseim probleem, mida maailm pole sellise teravusega tundnud kui praegu, on tohutu rahvastiku kasv. See, et vesi ja puhas õhk võivad otsa saada, on traagilisem kui kõik muu.

Olen oma töö jaoks lugenud viimase kahe aastaga läbi sadu Eesti ja välisriikide ajalehti aastaist 1890–1940 ja pean tunnistama, et ma ei näe enam üldse erinevust tänapäeva eluga. Kui praegu lugeda Eesti valdade kurtmisi rahapuuduse, maksukoormuse ja vägivalla teemadel, siis täpselt samad mured olid Eestis ka 1920–30ndatel. Ja ka siis öeldi, et kui see probleem kohe ei lahene, on oodata kurbi tagajärgi.

Täna, 90 aastat hiljem on kõik samamoodi ja ikka võitlevad meie inimesed, ärimehed, vallad, linnad, riigijuhid üsna samasuguste probleemidega. Isegi vägivallatsejad oleks justkui samad – nii naistepeksjad kui tänavakaklejad. Uudised ja asjade käik on sarnased, ainult nimed on teised ja tegevus toimub umbes sajand varem või hiljem.

Samas tahaks 1920.–1930. aastate lehtedest neid probleeme lugedes hüüda nondele inimestele, et kas olete unustanud, kui palju veriseid ja õudseid sündmusi toimus Eestis vaid mõni aeg varem – I maailmasõda, Vabadussõda, 1919. aasta punavõimu veritööd, mille käigus tapeti palju süütuid inimesi? Ja kas teate, kui hullud ajad teid ees ootavad? 1940, järgmine sõda, küüditamised ja vene võim pole veel tulnud ja teie kraaklete vallarahade või talu piiride pärast!

Kui Vikerraadio saates «Päevatee» kutsusime vabariigi aastapäeva eel inimesi meenutama oma perekonnalugusid Eesti vabariigi algusaegadest, tuli jutuks just see keeruline aeg enne iseseisvumist – ühe kirjutaja onu oli 1919. aasta jaanuaris määratud koos kümnete teiste tavaliste Elistvere talunikega mahalaskmisele, kuna ei suudetud tabada süüdlast, kes oli ühe punavõimu esindaja maha lasknud. Karistusena otsustati Elistvere valla edumeelsemad talunikud maha lasta. Süüdistused olid naeruväärsed – ühele öeldi, et oli punavõimu esindajat pilganud, teine oli seganud punavõimu esindaja kõnele vahele. Kokku määrati mahalaskmisele ajalehe andmetel 124 süütut vallaelanikku! See oli selle aja ISIS.

Ometi ei tundu need ajad, kui loeme Lutsu, Tammsaaret, Vildet, sugugi nii hullud. Pigem isegi vastupidi. Mõni räägib ka sõjast eelkõige naljalugusid. Vilde reisis mööda maailma, Luts ja Tammsaare elasid kõik need ajad üle, nagu poleks midagi eriti hullu olnud.

Mind pani lapsena imestama mu vanatädi, kes oli elanud «vanal heal Pätsu ajal», aga ometi ei kiitnud kunagi seda aega. Kuna minus oli varakult sees trots vene võimu vastu, siis olin vahel ta peale isegi pahane. Põhjus oli aga isiklik – ta mees jõi Vabadussõjas langenud venna eest saadud talu maha, tegi külas naistele lapsi, praalis ringi, ainus võimalus raha teenida oli mööda talusid käia. Minu vanatädi «õitseaeg» tuli alles nõukogude ajal, kui ta tugeva naisena läks kolhoosi lüpsjaks ja hakkas pärast 10–15 aastat kestnud rasket aega 1960ndatel hiigelpalka teenima. Talle oli nõukogude aeg andnud väärikuse, mida tal Eesti ajal ei olnud. See annabki sõnumi, et igas ajas on kõrvuti või paralleelselt hullud ja head ajad, vahel nii läbipõiminult, et me ei saagi objektiivset hinnangut anda, kust algab ja lõpeb isiklik õnn. See ei käi kahjuks alati sama takti riiklike sündmustega.

Niisiis ütleks lohutuseks neile, kes kardavad, et head ajad on lõppemas – jah, aga lõpu järel tuleb uus algus, ja ka hea ei kao kuhugi, isegi kui keegi väga tahaks. Maailm ei lõpe ISISe, Putini, multikulti või muu pärast – julmad sõjad, vägivald on igal tasandil alati olemas olnud.

Pole ime, kui kümne aasta pärast küsib keegi, kes praegu ometi täis elujõus on ja sedasama lehte loeb, et mis see Islamiriik on? Inimese elu käib eelkõige tema enda ümber, tema suhted, tema lähedased, tema töö ja väärikus. Kui olen vahel meenutanud koos mõne tuttavaga lapsepõlve- või kooliaega (mis möödus nõukogude ajal), siis on mind üllatanud see, kui erinevalt mäletavad inimesed samu asju, nagu polekski me elanud samal ajastul või kogenud sarnaseid asju. Vahel isegi pahandab, et mõni nägi selles ajas liiga palju ilusat. See peaks olema ju halb aeg! Aga tänu sellele ilmselt kõik kestabki edasi. Ja head ajad ei lõpe kohe kindlasti.