Kunagi aastakümneid tagasi öeldi, et seda, kui hull on elu, saab kõige paremini hinnata filmide, raamatute ja etenduste järgi – kui filmid on rõõmsad, täis nalja, naeru ja tantsu, siis on tegelik elu põrgu. Kui filmid, teatrietendused ja populaarsed raamatud on sünged, haiged, täis veriseid sündmusi, siis see näitab, et on tegelik elu veel hea. Selle järgi võiks öelda, et praegune elu on vaatamata teatud traagilistele sündmustele ja maailmas ohtu kujutavatele nähtustele üsna turvaline.
Sõjaolukorras või hirmus elav inimene ei taha vaadata sama asja ekraanilt. Kas mäletate 1940.–1950. aastate filme nii maailmas kui ka Nõukogude Liidus? Seal käis ainult üks tants ja trall, ilusad kostüümid, naervad tegelased. Argieluga polnud mingit pistmist, sest kinost koju jõudes võisid seltsimehed ukse taha tulla ja su ära viia, ning kõht oli pidevalt tühi. Elu Lääne-Euroopas ja Ameerikas polnud samuti sel ajal kuigi hea, kõik oli vaja üles ehitada, raha oli vähe, aga vähemalt oli vabadus ja oli lootus.
Maailmas ei muutu tegelikult miski, kõik oli enne meid ja jätkub ka pärast meid – tulevad natuke hullemad ajad, nagu on alati olnud, siis jälle ilusamad ajad, nagu on samuti alati tulnud. Mõned näevad ja mäletavad häid aegu, teised raskusi ja veriseid sündmusi.
Ainus tõsiseim probleem, mida maailm pole sellise teravusega tundnud kui praegu, on tohutu rahvastiku kasv. See, et vesi ja puhas õhk võivad otsa saada, on traagilisem kui kõik muu.