/nginx/o/2014/04/24/2983488t1h3c5f.jpg)
Üks nutikas ajakirjanik leidis paar nädalat tagasi Euroopa Komisjoni kodulehelt Estonian Airi riigiabi otsuse tervikteksti. Sündis pisemat sorti skandaal, kui said avalikuks konkurentsi peadirektoraadi hinnangu kõik detailid. 42-leheküljeline dokument kirjeldab kiretult, kuidas Eesti tahtis üles ehitada suure rahvusliku lennufirma, ja kuidas sellega haledalt läbi kukkusime.
Mu meelest tuleks Euroopa Komisjoni otsuse lugemise järel küsida kolm küsimust. Kui palju on Eesti maksumaksjad valmis aastas peale maksma selle eest, et riiklik lennukompanii õhus püsiks? Mis on Nordica äriplaan? Kuidas teha nii, et meie uus riiklik lennufirma ei lõpetaks taas häbistaval kombel?
Esimene küsimus on vaikimisi vastuse saanud. Mulluste otsustega investeeris valitsus ettevõttesse umbes 80 miljonit eurot. Kui võtta arvesse ka varasemad laenud ja investeeringud, siis on maksumaksja lennufirma õhus hoidmisele kulutanud keskmiselt 40 miljonit eurot aastas. Selle vastu pole keegi suuremat protestinud. Järelikult ongi see umbkaudne hind, mida ühiskond on valmis maksma, et lennukid lendaksid Tallinnast ja tagasi.
Keerulisem on Nordica äriplaaniga. Kui suur meie lennufirma olla tahab? Kas tahetakse püsida kasumis? Või on eesmärk hoopis käibes ja lendajate arvus ning selles, et säärase hulga lendude tegemise juures ei tohiks kahjum teatud joonest alla poole kukkuda?
Avalikkus sellest kõigest väga palju ei tea. Teada on, et äriplaani olevat heaks kiitnud Lufthansa, samuti kiitis seda Estonian Airi viimane juht Jan Palmer. Alustavalt ettevõttelt on keeruline nõuda kasumit, aga seda võiks ju avalikkus vähemalt teada, millised on ärilised eesmärgid. Kui uskuda seda, et Estonian Air suutis viimasel ajal enam-vähem hakkama saada, liita siia see, et Nordica toimetab madalama kulubaasiga ega pea kaasas kandma veel kusagil SASi omanduses olemise ajal tehtud majanduslikke vigu, siis võiks ju teoreetiliselt lootust olla. Aga arvestades seda, kui kalliks on oma lennufirma õhus hoidmine viimasel kümnel aastal riigikassale läinud, siis oleks firma eesmärkides vaja rohkem teada. Tõdemus, et ettevõtte kahjumiprognoos pole avalik, on liiga kesine selgitus. Selles ettevõttes kulub meie kõigi raha.
Nordica juhatuse liige Erik Sakkov ütles paar päeva tagasi kibestunult, et eestlased olla oma lennufirma vastu liiga nõudlikud. See käis küll rohkem lennuaegadest kinnipidamise ja lennukeis pakutava teeninduse kohta. Eks tal ole reisijate nõudlikkuse või isegi pirtsakuse suhtes õigus. Nii oli juba Estonian Airi ajal, et tarvitses vaid mõnel Oslo lennul tunnike hilineda, kui uudis juba lehes oli. Aga Estonian Air suutis aastaid olla ka ülitäpne lennufirma, mõnusa teeninduse ja ilusate lennukitega. Küllap peaks seda tahtma ka Nordica.
Nõudlik tasub meil olla aga esmajoones poliitikute suhtes. Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku otsus ütleb selgelt, et riigiabi ebaseaduslikuks lugemise põhjus on heitlikus äriplaanis. Kord taheti laieneda, siis kahaneda. Tagatipuks süstiti raha Estonian Airi laienemisse nii, et toeks tulema pidanud pangalaen jäi Rootsi pankureilt saamata. Lennufirma juhtkond võib teha head tööd, töötajad olla püüdlikud, aga kui omanik annab mõttetuid korraldusi, lõpeb ettevõtmine krahhiga.
Pankrot pole häbiasi; ettevõtted lõpetavad, kui äriplaan oli vale. Estonian Airi lugu muutus aga häbiks, kui valitsus polnud nõus läbikukkunud laienemise järel pankrotti tunnistama. Poliitikute renomee oli tähtsam majandusseadustest. Et see kõik uuesti ei korduks, peaks palju täpsemalt teadma, mis on Nordica siht.