Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Joosep Värk: meie liiga ilusaks muutunud elu

Joosep Värk FOTO: Tairo Lutter

Tavaliselt ütlevad vanemad inimesed minuealistele, et meil on tänapäeval liiga hea elu. Kui veidi ringi vaatan ja endagi elu peale mõtlen, olen nendega nõus. Ent mulle näib, et viimasel ajal on elu Eestis muutunud kõigil liiga mugavaks ja heaks.

Ärge nüüd arvake, et ma ei anna endale aru Eesti ees seisvatest suurtest probleemidest, kuid pagulaskriisi varjus on mugavus ennast vaikselt sisse seadmas. Miks ma nii arvan? Eelmisel nädalal käisin president Toomas Hendrik Ilvese delegatsiooni koosseisus Horvaatias. See riik pääses 2013. aastal Euroopa Liitu ning soovib lähiajal liituda nii eurotsooni kui Schengeni viisaruumiga. Kuigi viimastel aastatel pole riigi majandus edu saavutanud, oli Zagrebi õhus tunda indu rühkida edukama riigi ja parema elu poole.

Viimaste kuude jooksul on Horvaatiasse sisenenud ja sealt edasi liikunud enam kui 650 000 pagulast, tipphetkedel kuni 10 000 inimest päevas. Kui meil mõni poliitik pidas vajalikuks meeles pidada päeva, mil siia tuli seitse põgenikku, siis Horvaatia ühe päeva tasemele jõudmiseks peaksime me seitse pagulast päevas vastu võtma 1429 päeva järjest. Neli aastat, et jõuda nende päevanormini!

Ja mis oli eelmisel sügisel Horvaatia parlamendivalimiste põhiteema? Pagulased? Ei, hoopis majandus. Arutati seda, kuidas majandust käima tõmmata. Jah, pagulastest räägiti ka, ent oli olemas rahva konsensus, et tuleb aidata, sest horvaatidel on meeles sõjajubedused 1990ndate algusest. Kui Eesti ajakirjanikud uurisid riigi presidendilt ja peaministrilt, et kuidas tuleks lahendada põgenikekriis, ütlesid nad, et lahendused peavad olema humaansed ning et pagulastele tuleb pakkuda kõiki teenuseid, mida neil vaja läheb. Nad ei otsi lihtsaid lahendusi ja on valmis ära andma tükikese enda heaolust, et tagada pagulastele elamisväärsed tingimused. Rahvas seda mõtteviisi ka toetas.

Ja mis oli eelmisel sügisel Horvaatia parlamendivalimiste põhiteema? Pagulased? Ei, arutati hoopis seda, kuidas majandust käima tõmmata.

Samal ajal on elu Eestis nagu paralleelreaalsuses, sest pikka aega muust ei räägitudki, kuigi meil ühtki kvoodipagulast veel polnud. Erakond, mis on selgelt valinud donaldtrumpilike lahenduste loosungid, naudib juba enam kui kümneprotsendilist rahva toetust. Pean tunnistama, et ei saa aru, mis toimub. Inimesed on nii üles köetud, et välismaise välimusega naised saavad tänaval sõimata ning eestlastest tumedama nahaga mehele tahetakse valesüüdistusi külge pookides lihtsalt kambakesi peksa anda. Ma ei väidaks seda, kui ma poleks ise seda näinud ja neid takistanud.

Kuna nii pisikeses asjas nagu seitsme või kui soovite, siis 70 inimese liitumine meie rohkem kui miljonilisele elanikkonnale nähakse tohutut probleemi ning rahvas seda seisukohta toetab, ei jää tõesti muud üle kui tõdeda, et elu on liiga heaks läinud. Meil kõigil, mitte ainult peenhäälestajatel.

31.03.2016 02.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto